Veel 1998. aastal oli NATOs tugev solidaarsus, mis realiseerus Kosovo operatsiooniga. Kui Volker kümme aastat hiljem alliansi juurde naasis, rabas teda toimunud muudatus. Maailma võimsaim sõjaline organisatsioon oli vajunud amorfseks ja mingit ühist nägemust maailma asjadest enam ei olnud.

Märgilise tähtsusega, küüniliselt reedetud Gruusia

Sellise olukorra kõige drastilisem näide oli Venemaa sissetung Gruusiasse, mida NATO jälgis täiesti osavõtmatult ja käed rüpes istudes. Kadunud Ron Asmus on kirjutanud terve raamatu sellest, miks “Väike sõda, mis vapustas maailma” üldse võimalikuks sai. Tema raamatu põhiline seisukoht on see, et Lääs jättis astumata kõik sammud, et seda sõda ära hoida.

Asmus ei ütle seda küll otsesõnu välja, kuid Gruusia — riik, kes avalikult ja valjuhäälselt deklareeris oma soovi saada läänemaailma täieõiguslikuks liikmeks — reedeti kõige küünilisemal kombel.

Võib öelda veelgi karmimalt: Gruusia hülgamine oli samavõrd lühinägelik ja argpükslik, nagu Müncheni tehing või Jalta ja Potsdami kokkulepped. Venemaa kasutas selle olukorra mõistagi kärmelt ära, põlistas osa Gruusia okupeerimise ning tõmbas Gruusia reaalsetele väljavaadetele saada kunagi NATOsse ja Euroopa Liitu tükiks ajaks kriipsu peale.

Enamgi veel — Moskva andis mõlemale organisatsioonile lõuahaagi ning sellest nokaudist pole toibutud siiamaani. See võimaldabki Läänes suureks demokraadiks peetud Dmitri Medvedevil taas räusata uuest külmast sõjast, torpedeerida sanktsioone diktatuuririikide vastu, sõdida jälle raketikilbiga ning rääkida Eestist, Gruusiast ja Ukrainast kui režiimidest, kes “trambivad nende sõdurite kontide peal, kes need riigid vabastasid”.

Populistlike parteide edu ja solidaarsuse hülgamine

Puhuti jääb mulje, et kogu läänemaailm on väsinud. Väsinud tormilistest sündmustest 1990. aastatel, terroriohust, rahandus- ja panganduskriisidest. Väsinud sellest, et lisandub järjest uusi eurotsooni riike, keda tuleb suurte rahasüstidega päästa. Suur ja rikas Euroopa on oma sisemiste muredega nii hõivatud, et tal ei jätku tahtmist ega jõudu muude asjadega tegelda.

Solidaarsus demokraatiaga laiemalt on murenenud ning järjest rohkem kohtab riike, kes on nõus ainult oma ukseesist kasima. Sellest tuleneb ka kapseldumist nõudvate ja vaid oma riiki tähtsaks pidavate populistlike erakondade edu pea kõikjal Euroopas. Kõik loodavad salamisi, et musta töö teevad ära Ameerika Ühendriigid.

Kuid ega temagi lõputult üksinda ei jaksa. Liitlastevaheline solidaarsus ei ole sugugi ühesuunalise liiklusega tee. Kurt Volker toob välja õrjetu mõtte, et NATO-sisene solidaarsus võib taastuda siis, kui alliansi territoorium ise sõjaohtu satub. Vaevalt et keegi seda tahab ja praegu ei ole silmapiiril ka ühtegi riiki, kes selle ohu võiks tekitada (Volkeri meelest on Venemaa selleks liiga nõrk).

Siin on aga üks tilluke kiuslik nüanss. 2008. aasta suvel ei tahtnud keegi uskuda Vene–Gruusia sõja puhkemist, ent see juhtus ikkagi. See on kujukas tõestus sellest, et kui tahad oma kodu kaitsta, siis on kasulik hoolitseda ka naabrite julgeoleku eest. Banaalne tõde küll, kuid naabertalus askeldav röövel leiab varem või hiljem tee ka sinu juurde.