Vene rulett Ameerika moodi

Pariisis toimunud nn Süüria sõprade esinduslikul foorumil esines ootamatult terava sõnavõtuga USA välisminister Hillary Clinton. Nimelt nahutas ta Venemaad ja Hiinat selle pärast, et nood torpedeerivad kõik rahvusvahelised algatused tapatalgute lõpetamiseks Süürias. Clinton hoiatas, et Moskva ja Peking peavad sellise käitumise eest “kibedalt maksma”.

Clintoni avalduse toon on suures vastuolus president Barack Obama senise reset-poliitikaga Venemaa suhtes. Enamgi veel. Obama on olnud keskendunud vaid Afganistanile, ja see on ka mõistetav. Teatav välispoliitiliste aktsentide ümbermängimine on aga tingitud Ameerika sisepoliitikast, eelseisvatest presidendivalimistest. Obama rivaal vabariiklane Mitt Romney on ära tabanud Obama kõige nõrgema koha – senise poliitika Venemaa suunal.

Obama konnasilmad

Romneyle mängis trumbid kätte ei keegi muu kui president ise. Märtsis Soulis toimunud kohtumisel Dmitri Medvedeviga lubas Obama, et kui ta tagasi valitakse, on ta Euroopasse rajatava raketikilbi suhtes tunduvalt “paindlikum”. Medvedev lubas selle sõnumi uusvanale presidendile Vladimir Putinile edasi öelda. Obama jaoks tegi stseeni eriti piinlikuks asjaolu, et tema jutuajamine Medvedeviga ei olnud mõeldud võõrastele kõrvadele – mikrofon oli kogemata lahti ununenud.

Loomulikult haaras Romney sellest kohe kinni. Ta nimetas Obama Vene-poliitikat selgrootuks, käis välja teesi, et tegelikult on just Venemaa USA peamine geopoliitiline vaenlane.

Romney avaldused on põhjustanud Ameerika meedias palju poleemikat. Valdavalt on tema seisukohti siiski naeruvääristatud, ka stiilis “mida mormoon välispoliitikast teab!”. Romneyt õpetatakse samade juttudega, mis on kõlanud Lääne poliitikute ja analüütikute suust juba oma paarkümmend aastat. Et USA-l ja Venemaal on palju rohkem ühist kui erinevat.

Mõlemad olla põhimõtteliselt ühesugused demokraatlikud riigid, ainult demokraatia mõiste on kummaski erinev. Et mõlema peamised vastased on esiteks islamiäärmuslus ja teiseks Hiina majanduslik ekspansioon. Jne, jne.

Käitumine kõneleb

Ometigi on Romney jutus tõsine iva sees. Kui rääkida just geopoliitikast, siis ei ole keegi USA-le rohkem kaikaid kodaraisse loopinud kui Venemaa. Vastuseis NATO laienemisele, Balkani konflikt, Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, Gruusia.

Hiina on selles mängus olnud suisa poisike, islamiäärmuslus aga ei ole mingi ühtne löögirusikas. Venemaa on ainus riik maailmas, kes võib USA tuumarelvadega maapinnalt pühkida, islamistid saavad paremal juhul jagu paarist pilvelõhkujast.

Ja kõige tipuks ei ole Moskva varjanudki oma soovi taastada deržava ja haarata tagasi kaotatud alad. Võimas tuumapotentsiaal ja hüppeliset suurenevad sõjalised kulutused ei jäta kahtlustki, et neid plaane valmistutakse sobivate olude saabudes ka ellu viima.