Võimalus valida
Võib-olla on suureks saamine sõna mitmes mõttes alles ees? Nõnda võiks ju loota. Kuigi ei ole puudust ka nendest, kes mõnuga halavad, et eesti kirjanduse kuldsed päevad on loojas ning kolme- ega kuuekümnendad ei tule iial tagasi. Neile võib lohutuseks öelda, et tagasi ei tule jah, tulevad edasi. Tulevad uue sajandi kolmekümnendad ja kuuekümnendad ja tulevad ka uue sajandi kuldsed päevad, kui me ise püssi põõsasse (otse klaveri kõrvale) ei viska ega lonti norgu lase.
On muidugi võimalus, et saabuvad hoopis senistest mõnevõrra mustemad ajad ja siis on taas mugav praegusi paljukirutuid kuldseteks kuulutada ning oiata, et ah, kuidas nullindatel ja teismendatel ikka kirjanduselu mühas ning isegi kõige vaesemad meist võisid supermarketis vorsti vaatamas käia.
Igaks juhuks ei maksaks arvestamata jätta ka võimalusega, et kõigi ennustajate rahulduseks kehtestatakse ometigi maailmalõpp ning siis ei tule tõesti enam ei kolme- ega kuuekümnendaid, ei saa enam viriseda ega rõõmustada, peab läbi igaviku säiliva viimsepäevakeeksi ja purgiõllega leppima.
Halamine halvab hinge, hädaldus on hävitav. Hea tahtmise korral leiab põhjust heameelt tunda ning eluga edasi minna igas olukorras. Me oleme harjunud teadvustama oma väiksust rahva ja kultuuri ja kirjandusena, veidi vähem oleme harjunud nägema neid eeliseid, mida see meile annab.
Jah, juba Lennart Meri tõi, küll poliitilises kontekstis, tabava võrdluse laisalt liikuva ookeaniauriku ja väikse vilka paadi vahel. See võrdlus pädeb paljudel aladel. Vahel on tunne, et me kipume just riigina seda unustama, kipume eeskujuks võtma suuremaid ja inertsemaid süsteeme koos nende harjunult härgamisi toimimisega.
Ometi on meil imetabane võimalus leida lahendusi käigult, elada erandite tegemises ja kiires reageerimises, teha kiireid vigu ja nendest veel kiiremalt õppida, näidata muuilmale võimatuna tunduvate teguviiside võimalikkust ja edumeelsust, rakendada Eestis uutmoodi lähenemisi ning olla elavaks tõestuseks, et saab küll, kui tahtmist on.
Kirjandus ja selle läbimõeldud tugistruktuur saaksid olla üheks selliseks väikseks, aga kaugelekõlavaks näiteks. Oma Kultuurkapitaliga oleme juba aastaid olnud tõsiseks teenäitajaks ja kadedusobjektiks, praegu on meil lihtne võimalus paari liigutusega luua maailma parim süsteem väikerahva sõnakunsti õitsengu tagamiseks.
Loomulikult on turvalisem ja harjumuspärasem otsida ja leida põhjendusi, miks äkki ikka ei tuleks seda teha. Ja vaadelda sadakonna aasta eest ühe inimpõlve vältel olematusest kõrgkirjanduseks kasvanud traditsiooni sihikindlalt soodustet hääbumist.
Ametnikel raudselt muret vähem.Pealegi võtab tulihea kirjanduse hääbutamine piisavalt kaua aega, nii et ametnikke jõuab selle aja jooksul vahetuda terve rodu. Lõpuks ei ole keegi süüdi ja kirjandust ka ei ole, korras, võib majandusega edasi minna, kui veel on, millega minna.
Siiski olen kindel, et kui valik on nii lihtne, nagu ta praegu on – kas maailma parim kirjandussüsteem koos maailma parima eesti kirjandusega (vajab paari konkreetset otsust) või järjekindel vindumine olematuse suunas (võimaldab kaua aega tegelda põhjenduste otsimisega mittemidagitegemiseks), siis valikut ei ole. Järelikult võiks ära valida.
Tegelikult võiks vaadata, mida ja kui palju on kirjanikud inimestele andnud ja iga päev annavad. Ning siis küsida, kas on ikka tarvis hädaldada ja mõnitada, näidata mõtlemis- ja sõnastamisvõimelisi inimesi mingite pätakatena koormana maksumaksja rahakotil. Või aktsepteerida nende tööd väärikana teiste seas. Kui valik on olla maailma parim või lihtsalt loll, siis… Palju õnne sünnipäevaks!
