Sudokud laovad peole põhja
"Lahendan sudokusid. Kogu aeg."
Misasja? Kes siis suvist suursündmust ette valmistab, kui pealik jaapani numbrimõistatustega luuslanki lööb? Ennekuulmatu korralagedus!
Laisklemise eest liistule tõmmata Aet Maateed siiski ei saa. Tema numbrimängud on isegi viie tärniga tähistatud sudokudest kordi raskemad. Neis mõistatustes ei tule tabelitesse kanda ainult numbreid ühest üheksani, vaid leida õiged kohad tantsurühmadele, laulukooridele, kellaaegadele, aadressidele, välisööklatele, meditsiinipunktidele, parkimisplatsidele, liikumistrajektooridele ja millele kõigele veel. Sest asjade hulka, mis peab laulu- ja tantsupeo ladusa toimumise nimel õlitatult lippama, on kõrvalseisjal raske ettegi kujutada.
Probleemid jäävad
Näiteks esinejate lõunapauside korraldamise sudoku nõuab esmalt väljaselgitamist, mis kell saab iga laulukoor ja tantsurühm söögi jaoks pausi teha. Siis tuleb nuputada, millisesse toitlustuspunkti üks ja teine kollektiiv saata. Kas nad jõuavad kahe proovi vahepeal sinna ja tagasi harjutuspaika?
Mis kellaks peavad toidujagajad valmis olema? Mitu tonni suppi ja leiba tellida? Mitu kaussi-lusikat tuleb muretseda? Millisel päeval pakkuda kanasuppi, millisel rassolnikut? Kuidas toitu ootavate asjaosaliste järjekordasid vältida? Kui palju laudu-pinke söögipunktidesse paigutada?
Majutuskohtade sudokule võib keerukust märkivaid tärne julgelt juurde lisada. Kas 54 Tallinna koolihoonest jätkub kõigi esinejate majutamiseks? Mitu osalejat saab iga kool vastu võtta? Kui palju ruume tuleb esinejatele loovutada? Mitmele jagub koolis toidunõusid? Kui palju on seal tualette ja duširuume? Kui kaugel asuvad koolid harjutusväljakutest ja esinemispaikadest? Kuidas koorid ja rühmad ööbimispaigast sinna jõuavad ning kaua selleks aega kulub? Kas iga maakond suudab majutuskohas tagada arstiabi ja turvalisuse? Mitu kooli peab igaks juhuks tagavaraks olema?
"Kui tantsuväljakul müttab 11 000 inimest ja lauluplatsil 26 000, siis peab kõik olema väga põhjalikult läbi mõeldud, et nad saaksid oma kunsti teha ning oleksid samas hoitud ja turvatud," tõdeb Aet Maatee, kelle juhtimise all on seni toimunud kaks laulu- ja tantsupidu.
"Nii suur osalejate seltskond muudabki korralduse keeruliseks ning selle töö jaoks pole ju mingit käsiraamatut, kust õppida. Ainuke võimalus on kasutada katse ja eksituse meetodit ning vältida iga järgmist pidu ette valmistades eelmise peo kitsaskohti."
Ühine suursümfoonia
Kõiki probleeme paraku vältida ei saa. Näiteks supisabadest pole Maatee sõnul pääsu isegi siis, kui välisöökla laudade ning toidujagajate arvu mitmekordistada. Söögisabad kuuluvad peo juurde täpselt samamoodi nagu isamaalised laulud ja "Tuljak", kinnitab Aet Maatee. Paratamatu on seegi, et pikad päikeserohked proovipäevad niidavad laululapsi jalust ning sunnivad
eakamaid koorilauljaid südamerohust turgutust otsima.
Järgmine sudoku, mis peovägede ülemjuhi käe all valmib, taotleb esinejatele tasuta ühistranspordi kasutamise võimalust ning rändab Tallinna volikogu lauale.
Ka sponsori-sudokud on veel lahendamata, aga Aet Maatee ei muretse. Küll õigeks hetkeks kõik korda saab. Ning ta tunnistab, et lisaks tavaliste sudokude lahendamisest saadavale naudingule meeldib ka keeruliste peosudokude lahendamine talle üliväga.
"See on loomingulise ja korraldusliku ettevalmistuse ning mõttetöö sudokude ühine sümfoonia," võtab ta praeguse tegevuse kaunisõnaliselt kokku. "Ja kui meil läheb kõik edukalt, siis korralduslikku poolt ei märgatagi - näha jääb vaid see, mida pakuvad lauljad ning tantsijad."