Arvutame üheskoos: kuidas tõsta õpetajate palka
Kolmapäevast algav õpetajate streik on praegusel kujul ette läbikukkumisele määratud ja see arusaam on jätnud oma jälje. Paljud tuttavad pedagoogid, kellega olen rääkinud, ei näe tegelikult mõtet selles, et jätavad tunnid ära, kui niikuinii ei ole mingit lootust saavutada sama tulemust, mida näiteks suutsid 2007. aastal arstid ja õed.
Meeldetuletuseks: ka nemad hoiatasid streigiga (mitte tähtajalise, vaid kuni-nõudmised-rahuldatakse-streigiga) siis, kui riigieelarve oli juba paika pandud. Jaanuarikuus toimunud läbirääkimised ja veebruaris leitud lahendused suutis riik toona tagasiulatuvalt oma eelarvesse sisse pigistada.
Tol korral sai seda teha sellepärast, et haigekassal oli kogunenud reservi, mis „huugama” pandi – nende arvel tehti palgatõstmine ära. Haridussektoris sellist kindlustuskassat pole, ministeerium endale ju reserve ei kogu, ja seetõttu on olukord teine.
Jaanuarikuus ütles riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, et õpetajate palgalisa peaks tulema koolivõrgu ümberkorraldamisel vabanevatest vahenditest. Kui palju eurosid peaks riik sealt kokku hoidma, ei tea praegu veel keegi, sest allesjäävate gümnaasiumide arv ja nende ümberkorraldamine on niivõrd hägune. Sisuliselt tähendab see ikkagi koondamisi: kui õpilasi on vähem, siis on vaja ka vähem õpetajaid. Sama küsimuse esitas eelmise nädala Eesti Ekspressis ka Praxise analüütik Laura Kirss: kas õpetajad oleksid palgatõusu nimel valmis koondamisteks?
Aga kas see annaks 37 miljonit eurot kokkuhoidu, mille nimel pedagoogid tegelikult nüüd streigivad? Niikuinii antaks palgaraha omavalitsustele mitte töötajate, vaid õpilaste pealt ja vastavalt koolitundide arvule. Praegu töötab üldhariduskoolides 14 263 õpetajat, kuigi õpetajakohti on umbes 12 000. See tähendab, et õpetajad saavad niikuinii vähem palka, kui norm ette näeb.
Justkui maast leitud
Kui vaadata ainult haridusministeeriumi eelarvet, siis on seal kaks kokkuhoiukohta. Ministeeriumi enda hinnangul jääb riigil aastas saamata 20 miljonit eurot, sest kõrgkoolid ei täida riiklikku koolitustellimust. „Kõrgharidusreformi edasilükkamine maksab 20 miljonit aastas,” oli pealkiri, mille all ministeerium saatis pärast presidendi otsust välja pressiteate seaduse välja kuulutamata jätmise kohta. Kuidas see raha uuesti kätte saada, kui nüüd reform vastu võtta (mis tegelikult ju suurendab kõrghariduskulutusi), on muidugi omaette küsimus.
Samuti tuli jaanuaris välja uuring, mis näitas, et 2010. aastal ei jõudnud õpetajate palgarahast pea kuus miljonit eurot tegelikult õpetajateni – omavalitsused kasutasid seda raha ka muudeks hariduskuludeks. See jätab mulje, justkui võiks kõrgharidusreformi ja õpetajate palgaraha määrusega leida juba 26 miljonit eurot.
Aga nii ei ole – neid 26 miljonit ei näe ministeerium oma eelarves sel aastal kindlasti ja sestap tuleb vaadata ministeeriumist kaugemale. Ja ennäe, ka siin on raha võimalik justkui maast leida. Veebruari alguses kirjutas Eesti Päevaleht, et salasigarettide vohamisega kaotab riik eri hinnanguil 50–60 miljonit eurot aastas. Kui nüüd maksuamet teeks koos politsei- ja piirivalveametiga paremini tööd, siis võiks ju umbes poole sellest kätte saada – ja palgaraha oleks olemas.
Maksuametil käib kampaania „Maksmata maksud jätavad jälje”. Jah, mullu riigile pea 400 miljonit eurot võlgu jäänud isikutelt raha kättesaamine, isegi kümne protsendi ulatuses, tooks õpetajatele selle aasta raha kätte.
Kõige tagatipuks on imelik kuulata peaminister Andrus Ansipi ja kultuuriminister Rein Langi kinnitust, et kuni 88 miljonit eurot maksev Eesti Rahva Muuseum tuleb Tartu lähedale põllule niikuinii. Selle jaoks justkui saaks kusagilt raha leida, kuid õpetajate jaoks ei saa. On mõistetav, et ühekordne investeering ja pidev kulu haridusele ei ole võrreldavad, aga ka ERM-i püsikulud tulevad maja eripära tõttu väga suured.
Lõpetuseks: ikkagi on imelik mõelda, et õpetajad maksavad oma niigi väiksest palgast 2,8 protsenti töötukassasse, mis 2011. aasta lõpuks oli 318,8 miljoni euroga plussis.
Mille nimel Eesti haridustöötajad sel nädalal streigivad
- Tõsta õpetajate töötasu alammäärasid 2012. aastal vähemalt 20 protsenti ja taotleda õpetajate töötasu alammäärade otsustavat tõusu 2013. aastal. Seada eesmärgiks tõsta õpetajate töötasu alammäär 2014. aastal vabariigi keskmise töötasu tasemele.
- Säilitada õpetajate atesteerimissüsteem ja õpetajate üleriigiliste töötasu alammäärade kehtestamine vastavalt PGS-is
§ 76 kehtestatud nõuetele, mille järgi vabariigi valitsuse, üleriigiliste kohalike omavalitsusüksuste liitude ja õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad lepivad õpetajatele atesteerimisel antavate ametijärkude kaupa kokku õpetajate töötasu, sealhulgas klassijuhatamistasu alammäärad.
- Kehtestada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele atesteerimisel omistatavate ametijärkude kaupa üleriigilised töötasu alammäärad, mis on võrdsed põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate alammääradega.
- Võrdsustada koolieelsete lasteasutuste õpetajate puhkus teiste õpetajate puhkusega (56 kalendripäeva).
- Vabariigi valitsusel kehtestada alates 1. septembrist 2012 pedagoogidele 18-tunniline ja liitklassides 16-tunniline õppetundide arv nädalas ning klassijuhatajate töötasuks vähemalt 25 protsenti õpetajatele atesteerimisel kinnitatud töötasu alammäärast.
- Tööandjatel, lähtudes töölepinguseadusest, tagada pedagoogidele vastavalt seadusele nende tehtud ületunnitöö hüvitamine.
ARVUD
390 miljonit eurot
jäi maksumaksja riigile võlgu (oktoobrikuu seisuga).
87,7 miljonit eurot
on Eesti Rahva Muuseumi rahastamiseks vajalik summa muuseumijuhi Krista Aru hinnangul.
318,8 miljonit eurot
oli töötukassal 2011. aasta lõpuks reservi.
18,4 miljonit eurot
jääb riigil haridusministeeriumi andmeil saamata, sest kõrgkoolid ei täida riiklikku tellimust.
6 miljonit eurot
õpetajate palgaraha ei jõudnud 2010. aastal pedagoogide pangaarvele.
50–60 miljonit eurot
jääb maksuametil saamata salasigarettide tõttu.
