Eestlane tahab piiri taga 2000-eurost palka
Möödunud aastal korraldas Euroopa töövahendusvõrgustik EURES Eestis uuringu, millest selgus, et välismaal töötamisest oli huvitatud 42 protsenti ehk ligi pool küsitletutest. Eesti tööealise elanikkonna peale ülekantult tähendab see, et ligi 415 000 Eesti elanikku suhtub välismaal töötamisse positiivselt.
2010. aastast pärinev Eurobaromeetri uuring võrdleb töörände soovi üle terve Euroopa Liidu ja kuigi eestlaste huvi kodumaalt lahkumise vastu on selles uuringus mõnevõrra väiksem (38%), on Eesti väljarände poolest ikkagi Euroopa absoluutses esirinnas: meile kuulub Euroopa Liidu arvestuses Taani järel teine koht. Tõsi, Taani puhul on välismaal töötamise soovi peamiseks põhjuseks huvi kohtuda uute inimestega ja teha midagi põnevat. Eesti rändesoovi ajendab väga üheselt palk.
Naised on leplikumad
EURES uuris Eestis ka seda, kui kõrget palka välismaalt oodatakse. Selgus, et palk, mis eestlase liikuma paneb, on vähemalt 2000 eurot neto. Euroopa suurima soolise palgalõhega riigile kohaselt on naiste ootused oluliselt väiksemad kui meeste omad. Kui Eestis on sooline palgalõhe umbes 30%, siis välismaa palgaootuste puhul olid käärid veel suuremad. 61% mehi eeldas välismaal töötades vähemalt 2000-eurost netopalka. Niisama lootusrikkaid naisi oli ainult 29%. Iseküsimus on, miks naised loodavad väikest palka: kas nad on alandlikud või lihtsalt realistid.
EURES-i mänedžeri Marta Traksi hinnangul on eestlaste palgaootused ülepaisutatud. „Mu Rootsi kolleegid hakkasid seda (2000-eurose netopalga ootus – T.J.) kuuldes lihtsalt naerma. Selleks, et kaks tuhat eurot netos teenida, peab palju tööd tegema. Inimeste ootused palga kohta on kõrged, tihti ebarealistlikud. Oskan põhjendada seda vaid sellega, et need, kes Eesti firmadest välismaale tööle käivad, teenivad suurt palka lähetustasu ja ületundide arvel ja sealt tekib ebarealistlik ootus, et seda on võimalik teenida ka normtundidega. Kohe 2000-eurose netopalga teenimine ei ole reaalne, Skandinaavias on maksud üsna kõrged,” selgitas Traks.
Uuring näitas, et enim tahetakse Eestist ära minna ehitajaks: 13% küsitlusele vastanutest. Edasi tulevad teenindajad, autojuhid-bussijuhid, IT-spetsialistid ning meditsiinitöötajad (5%). Ehitajate suurimat osatähtsust võib seletada mitmeti: ehitamine on universaalne tegevusala, samuti pole seal vaja väga head keeleoskust. Traks toob aga esile selle, et ehitajana soovivad tööle saada ka need, kes pole kodumaal kordagi selles vallas töötanud. „Pigem mõeldakse, et see võiks olla see, millega ma hakkama saan. Tegime Soome ehitusliiduga Ida-Virumaal infopäeva. Küsisime, kui paljud tahaks Soome ehitusele tööle tulla, ja saalitäis inimesi tõstis käe. Pärast tuli välja, et seal oli vaid 7–8 spetsialisti,” selgitas Marta Traks.
Märgiline on, et ligikaudu kolmandik välismaal töötamise vastu huvi tunnistanud vastanutest oleks valmis Eestist alatiseks ära minema. „Kui tahetakse alatiseks ära jääda, siis siin võib pigem näha ohtu,” ütles Marta Traks.
Eestlased on rände poolest ka Euroopa Liidu arvestuses esirinnas. Eurobaromeetri uuringus küsiti inimestelt, kas nad sooviksid töötada välismaal. Esikohal on Taani, kus lausa 51% vastajaist teatas soovist välismaal töötada. Eesti on teisel kohal (38%), meile järgnevad Rootsi (37%) ja Läti (36%). Spektri teises otsas on Itaalia, kust ainult 4% vastajaid tahaks kuhugi mujale tööle minna.
