EKSKLUSIIVSED FOTO- JA VIDEOKAADRID: Esimesed sukeldujad jõudsid Aegna allveelaevale
60 meetri sügavusel merepõhjas lebavale laevale sukeldumine pole nii lihtne, nagu näib mõnes välismaa filmis, kus mängleva kergusega minnakse helesinisesse, valgusküllasesse ja sooja vette, et kalade vahel seigeldes vrakke avastada.
Siin, Eestis, on meri külm ja pime. Uppunud allveelaeva ümbritseb jäine vesi ja igavene pimedus, nii et otsitavat pole näha enne, kui sukelduja laterna valgusvihk laevani jõuab. Nappides laternakiirtes on laevaga tutvumiseks aega väga vähe: iga sellisel sügavusel veedetud minut tuleb pärast mitmekordselt dekompressioonis veeta, et eluohtlikud lämmastikumullid verest kaoks.
Möödunud nädalal veeteede ameti uue mõõdistuslaevaga kogemata avastatud allveelaeva vrakk asub tegelikult sukeldujatele tuttavas kohas.
„Me teadsime seda kohta küll. See nägi välja rohkem nagu rusuhunnik ja arvati, et tegu on torpeedovõrguga. Kuid sügavus on seal selline, et lihtsalt hobi mõttes polnud mõtet kontrollima sukelduda,” meenutas hobisukelduja Kaido Pähn, kellel on selja taga 22-aastane sukeldumiskogemus.
Kohal mõne minutiga
Kui aga veeteede amet teatas leitud allveelaevast, ei mõeldud enam kaua. „Uue avastamata objekti leidmine on alati sündmus ja alati on sellisele uuele asjale hästi põnev minna, eriti kui tead, et olete esimesed inimesed, kes seal aastate jooksul käinud on,” ütles Pähn.
Paari päevaga oli tal ja tema sõpradel minekuplaan koos ja reede õhtul võeti kurss merele. Kuuekümne meetri sügavusele sukeldumine ei ole naljaasi ja ihuüksinda seda ette ei võeta. Sellepärast asus allveelaeva poole teele viieliikmeline meeskond. Laevale sukeldus kolm meest: Tanel Urm, Kaido Kritšmann ja Meelis Voevodin. Võimaliku hädaolukorra puhuks jäid paati täies sukeldumisvarustuses valvele Kaido Pähn ja paadijuht.
Laskumine allveelaevale võttis sukeldujatel aega vaid kolm-neli minutit, kuid laeva ümber ringi vaatamiseks oli väga piiratud aeg.
„Sukeldumisel lahustuvad veres ja kudedes erinevad gaasid, muu hulgas ka lämmastik. Gaaside lahustumine rõhu all on kiirem, kui nende hilisem väljumine, mille tõttu tuleb pikaajalisel sügavuses viibimisel kasutada ülestõusmisel erinevaid dekompressiooni režiime, kus eri sügavustel tehakse peatusi, et järkjärgulise rõhu vähendamisega anda organismile võimalus lahustunud gaasidest turvaliselt lahti saada,” selgitas Kaido Pähn. 25 minutiks 65 meetri sügavusele sukeldumine tähendab rohkem kui tunni aja pikkust dekompressiooni viie peatusega.
Läbi pimeduse alla jõudnud meestel vedas: laev oli kohe käeulatuses. „Laskumispoi oli õnnestunult visatud, kohe laeva vasakus poordis. Ma jõudsin enne Tanelit alla ja hakkasime lampidega vaatama, sest selles sügavuses näebki nii palju, kui lambid näitavad,” kirjeldas Kaido Kritšmann ja lisas, et Läänemeres kaob loomulik valgus 40 meetri pealt ja edasi valitseb igavene pimedus.
Hakatakse infot võrdlema
Kolm sukeldujat vaatasid vraki kiiresti üle, kuid kindlat teavet selle kohta, mis laevaga on tegu, esimene vaatlus ei andnud. Praegu on laeva päritolu kohta kaks peamist hüpoteesi.
Veeteede ameti hüdrograafiaosakonna juhataja Jaan Lutt pakkus versiooni, et leitud laev on 1941. aastal Juminda miiniväljalt pagenud jooksik M98. Laevale vaatlusroboti saatnud Tuukritööde OÜ juhi Kaido Peremehe hinnangul võib aga tegu olla 1950. aastatel õppeotstarbel uputatud allveelaevaga.
Kas tõene on esimene, teine või hoopis mõni kolmas versioon, pole veel praegu teada. Selguse saamine on aga keeruline. Laev on kaetud setetega, samuti on teda närinud korrosioon, nii et lootus leida kerelt ilusat ja selget pardanumbrit on väike.
„Nüüd hakatakse otsima pilte, jooniseid ja fotosid ja siis pannakse äratuntavate tunnuste järgi kõigepealt klass paika. Siis võetakse ette kõik selle klassi toodetud laevad ja hakatakse neid vaatama. Kuna allveelaev pole auto, vaid neid on toodetud ikka oluliselt vähem, siis on nende kohta ka üsna hea info olemas. Igal juhul tuleks laeval vähemalt korra veel käia,” selgitas Kaido Kritš-
mann edasist tegevust.
Lootus on kompassil
Järgmine kord võetakse ette juba spetsiifilisem uurimine. „Nüüd, kui on esimest korda käidud, on tekkinud pilt, mis on need asjad, mida laeval võiks vaadata, ja mis on ohud. Järgmine kord minnes tehakse igaühele selge plaan selles osas, kes teeb mida: üks näiteks mõõdab midagi jne,” selgitas Kaido Pähn järgmise sukeldumise tööplaani.
Esimesel sukeldumisel avastati vrakilt ka üks objekt, mis võib hea õnne korral reeta laeva päritolu saladuse. „Kaptenisilla ees on suur silindrikujuline ese ja peab vaatama, kas see on äkki kompass. Kompassikorpused on reeglina pronksist, mis ei korrodeeru, ja seega võib sealt pealt leida kas kompassi numbri või mingit muud teavet. Kui kas või peal olevad kirjad on saksakeelsed, läheb asi juba väga põnevaks,” rääkis Kaido Pähn.
Kas uppunud allveelaev on põgenik, õppelaev või midagi kolmandat?
Tuukritööde OÜ saatis Aegna juurest leitud allveelaeva uurima allveeroboti. Piltidelt nähtu viis Tuukritööde OÜ juhi Kaido Peremehe arvamusele, et laev võib olla Nõukogude ajal spetsiaalselt õppeotstarbel uputatud.
1956. ja 1957. aastal juhtus Eesti vetes kaks ränka allveelaevaõnnetust, mis nõudsid mitmekümne meremehe elu. Ühe õnnetuse hukkunute arvu suurendasid saamatud päästetööd. Seega on võimalik, et 1950-ndate lõpus uputati üks vana allveelaev just selleks, et harjutada süvavee päästetöid.
Teine versioon, mida toetab veeteede ameti hüdrograafiaosakonna juht Jaan Lutt, seob leitud vraki 1941. aastal kaduma läinud Nõukogude allveelaevaga M98. Tolle aasta novembris tuli Soomest Tallinna evakueeruvate Nõukogude laevade konvoi, mida turvas allveelaev M98. Juminda juures sattus konvoi miiniväljale ja mitu alust läks põhja. Konvoi komandörist on säilinud raport, kus on kirjas, et M98 lahkus konvoi juurest. Selsamal ööl laev kadus ja rohkem pole temast midagi teada. Küll aga on dokumenteeritud infot, et M98 on varemgi lahingu eest kõrvale hoidnud. Jaan Luti hinnangul võis M98 põgeneda Jumindalt Tallinna lahte, et seal lahingukäsu lõppemiseni vaikselt redus olla. Mis laevaga juhtus, et ta enam pinnale tõusta ei suutnud, on selgusetu.
Mõistagi ei saa olla kindel, et laeva päritolu selgitab emb-kumb ülaltoodud versioonidest, võimalikud on ka muud variandid.
MIS ON MIS
Hobi- ja tehniline sukeldumineja kessoontõbi
Laias laastus jaguneb sukeldumine kaheks: hobi- ja tehniline sukeldumine.
Hobisukelduja saab esmalt oskused ja litsentsi, mis lubavad tal minna 18 meetri sügavusele.
Edasijõudnu saab litsentsi, millega tohib minna 40 meetri sügavusele. Kuni selle sügavuseni kasutab sukelduja balloonides õhku.
Alates 40 meetrist algab tehniline sukeldumine, mille puhul sukeldutakse mitme ballooniga ja neis pole mitte õhk, vaid eri gaasisegud, mis kompenseerivad vee all kudedesse ladestuvaid gaase.
Sukeldumise üks suuremaid ohte on kessoontõbi, mis tähendab keha kudedes lahustunud gaaside eraldumist mullidena kas verre või kudedesse. Verre sattuvad mullid võivad veresooni ummistada ja neid isegi lõhkema panna. See võib kõige hullemal juhul tuua ka surma.
Just kessoontõve ohu tõttu on sukeldumised ajaliselt piiratud, et vältida liigsel hulgal gaaside kehasse lahustumist. Samuti on seetõttu piiratud pinnaletõusu kiirus: standardne tõusukiirus on 18 meetrit minutis.
Kessoontõbi ei pruugi avalduda kohe pärast sukeldumist, vaid alles tundide möödumisel. Mida tõsisem on juhtum, seda kiiremini tõbi avaldub. Sümptomid: alates tuimast liigesevalust kuni täieliku puutetundlikkuse kadumiseni mõnes kehaosas ja teadvuse kaotuseni.
