Mida vähem neid näeb, seda turvalisem. Korrakaitset mõjutavad alkohol, propaganda ja rahvusvahelised ärisuhted

Eelmisele aastale tagasi vaadates meenutab politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher, kuidas snaiprid turvasid laulupidulisi. Ta nendib, et ID-kaardi tootjaga jõutakse kohtusse ja politsei saab aidata ühiskonna tervisemuresid lahendada.

Sõidame mööda Pärnu maanteed Tallinna kesklinna poole politsei staabibussis – see on sõiduk, millest juhitakse suuri operatsioone. „Kui mööda Eesti teid ei liigu staabibuss, veekahur ega kuulikindlad masinad, on Eestis turvaline,” ütleb Vaher.

Millega peale eesistumise olid eelmisel aastal seotud kõige keerulisemad olukorrad?

Kindlasti tahaks ära mainida laulu- ja tantsupeo. Me poleks arvanud, et julgestame seda snaipritega ja turvame betoonplokkidega. Et kiirreageerimisüksused istuvad ja ootavad paraadi ajal – isegi paar aastat tagasi tundus see veel… küll reaalne, aga kas me seda ka teeme? Igal juhul nii ta läks.

Kas laulu- ja tantsupeo selliste meetmetega turvamine tulenes sellest, et rahvusvaheline ohuolukord on muutunud?

Sel päeval, kui laulupeorongkäik alles kogus tuure, kell kümme, olin rongkäigus. Ma ei olnud tööl, aga politseinik ei ole sellises olukorras ka mitte tööl, vaid kaasatud, telefon taskus ja raadiojaam kõrvas. Kui rongkäik oli liikuma hakanud, tuli teade tulistamisest Koplis. Esimene info oli: „Mees tulistas kahte turvameest.” Politseiniku peas algab kohe oma operatsioon. Ja: „Põgenes Koplist kesklinna poole.” Seega liigub sinna, kus algab rongkäik. Meie ülesanne oli teda takistada. Kui tulistaja jõuab rongkäiku, siis me olukorda enam ei kontrolli. Et paanikat vältida, algas kommunikatsioonioperatsioon. Tuli teha palju, peaaegu terve Kopli poolsaar kinni panna. Ülioluline oli selgeks saada ründaja motiiv. Kui see sai tunniga selgemaks, siis üksused rahunesid, ohuhinnang muutus: oht ei ole seotud rongkäiguga ja tõenäoliselt selleni ei jõuagi.