Kuigi sellestki piisaks, et eristuda kõigist Eesti linnadest, toovad Okase lapsed Mari Roosvalt ja Kai Koppel koos paljude teiste sõprade ja abilistega suvekuudel Haapsallu nii klassikalise kui ka moodsa kunsti tipud. Iga paari nädala tagant avatakse uus näitus, peetakse sümpoosione, töötube.
Rahvusvahelisel kuuma klaasi sümpoosionil valminud tööde näitus Evald Okase muuseumi pööningusaalis.

Boheemluse hoidja

See tore sõna sümpoosion on just see, mis iseloomustab suvist Okase muuseumi. Vana-Kreekas kirjeldas see sõna veinijoomise ja intellektuaalse vestlusega koosviibimist ning just sedasama tähendab sümpoosion ka Okase muuseumis. Sealsed näituste avamised on alati kultuurisündmused, kus näeb Eesti tuntud kunstnikke, Kai Koppeli valmistatud värvilised veinipokaalid näpus, päeva ja sundimatut õhkkonda nautimas. Okase muuseumi hoov peidab endas seda boheemlikku õhku, mis kunstieluga kaasas käib.

Muuseumihoone kõik seinad saaks täita Evald Okase taiestega, sest kunstniku pärand on hoomamatult suur ja mitmekesine, ent siis oleks see seisev muuseum, mis minetaks aegamisi oma värskuse. Majamuuseumilaadseid kunstivaramuid on maailmas palju. Need on kõledad paigad, mis räägivad oma loo ära ja siis vaikivad ning ootavad järgmisi külalisi, kellele sama juttu rääkida.

Okase muuseum on täpselt vastupidine – raudnaelana hoiab fookust Okase kunst, aga selle ümber on põimitud värskus ja nooruslikkus, jätmata tähelepanuta klassikat.

Tänavune suvi on selle kõige parem näide, kuigi sama mitmekesised ja maailma tipptasemel kunsti pakkuvad on olnud ka varasemad aastad. Tuleb vaid ette võtta muuseumi programm ja kõik räägib enese eest.

Sel suvel olen jõudnud seitsmele Okase muuseumi näitusele. Neist kolme vaadanud eriti teraselt ja läbi videokaamera. Kõik need näitused on olnud täiesti erinevad naudinguallikad ja minu meelest ühed parimatest, mida muuseum kunagi on Haapsallu toonud. Allpool saab neist vaadata kolme videot.

Okas ja Elken

Kõik algas 1. juunil, kui kuraator Mai Levin pani kokku väikse ülevaate Evald Okase akvarellidest. See oli iga-aastane lisand püsinäitusele.

Akvarell ei ole esimene asi, mis Okasega seostub. Seda huvitavam on näha tulemust. Mai Levin kirjutas näituse tutvustuses, et kunstnik kasutas sageli seda tehnikat põgusate muljete fikseerimisel või suuremate maalide kavandamisel. “Seejuures üllatab tema puhul tehnika otsekui endastmõistetav valdamine, vaba, värske, kiirelt tabav käsitlus. Väike ülevaade sellest tahust tema loomingus põhineb peamiselt perekonna kogul ja algab juba sõjaeelsetest töödest,” märkis Levin.

Juuni lõpuni oli muuseumi pööningusaalis avatud Jaan Elkeni võimsate ja suureformaadiliste maalide näitus. Elkeni töödes on kirge ja jõudu, pöörasust, aga samas vahel lausa hirmutavat rahu. Elken oli muuseumi avanäituseks hea valik.

Kuulbuschi maailm

Aime Kuulbuschi skupltuur.
Nagu ka Aime Kuulbusch, kelle skulptuure nägi samuti alates 1. juunist muuseumi esimesel korrusel.


Kuulbusch on mu suur lemmik. Klassika kõige paremas väljenduses. Tema skulptuurid tuletavad mulle meelde lapsepõlve Tartus vanaema juures, mitte et Kuulbuschiga oleks sel otsest seost.

Mu vanaema maja asus Tähtveres Hurda tänaval (tollal Vilde), mille tänava otsas on Anton Starkopfi majamuuseum. Käisin seal tihti suure skulptori töid vaatamas ja aias hiilides tundsin veidrat kõhedust, sest sinnasamma aeda on kunstnik ka maetud. Starkopfi ja Kuulbuschi käekirjal on minu jaoks üht-teist ühist, kuigi võin oma diletantsuses eksida. Tunne on igatahes sama – austus talendi vastu.
Aime Kuulbuschi skupltuur.

Näituse kuraator ja kujundaja, Evald Okase lapselaps Mara Ljutjuk iseloomustas väljapanekut Kuulbuschi paljude aastate töödest nii: “Algusaegade loomingus, nii portreede kui ka figuraalsete tööde juures pakkus Aime Kuulbuschile huvi inimese sisemaailma avamine, väljenduse psühholoogiline külg. Portreede puhul püüdis ta võimalikult nappide vahenditega, üldistatud vormiga tabada olemuslikku portreteeritavas. Kõrvuti realistliku portree- ja figuuriloominguga on ta tundnud püsivat tõmmet abstraktse, minimalistliku vormi väljendusvõimaluste suhtes. Kui portree modelleerimine on mingil määral tema jaoks pigem interpreteeriv tegevus, siis kunstiliste kujundite loomine abstraktsetest vormidest annab talle enam võimalusi oma subjektiivsete tunnete ja mõtete väljendamiseks, on vabam ja mängulisem. Selles laadis töödest on valminud skulptuurid ka arvukatel rahvusvahelistel sümpoosionitel.”

Kes pole kursis Aime Kuulbuschi loominguga, siis siinsest videost saab ülevaate.

Aime Kuulbuschi skupltuurid.

Kui juunikuus sain Okase muuseumilt kutse tulla 27. juunil itaalia kunstniku Luigi Cillo (1920–2011) taieste näituse avamisele, kirjutasin kõigepealt veebiotsingusse kunstniku nime, et teada saada, kes ta on. Selgus, et tegu on tuntud kunstnikuga, kellest ma midagi ei teadnud.

Luigi Cillo oli erakordselt mitmekülgne kunstnik. Ta lõpetas Veneetsia Kunstide Akadeemia ja osales enam kui kahesajal näitusel Itaalias, Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Tema freskosid, õlimaale, graveeringuid, keraamikat, klaasi, pronksi ja terrakota skulptuure hoitakse avalikes ja erakogudes kogu maailmas. Cillo esines neli korda Veneetsia biennaalil ja esindas Itaaliat Brasiilia São Paulo biennaalil.

Ülaltav, et sellise kunstniku tööd jõudsid Haapsallu.
Aime Kuulbuschi skupltuurid.

Noored fotokunstnikud

Nägemata jäi juulikuus muuseumi pööningusaalis avatud näitus “Ülevoolavad võimalused”. See oli nelja noore fotokunstniku – Hanna-Christina Laupmaa, Eliis Laulu, Elis Jurkatami ja Martin Buschmanni – tööde näitus. Näituse tutvustusest sai lugeda, et oma tööde kaudu üritasid kunstnikud lahti mõtestada enda rolli samaaegselt nii kunsti kui ka fotograafia vallas, jagada vaatajaga värsket perspektiivi ja tõsta fotograafiat Eesti kunstimaastikul esile.

See oli jällegi näide sellest, kui mitmekesine on Okase muuseumi suvine programm.
Tanel Veenre "mask" ja Aldo Järvsoo pruudikleit.

Kleidid ja maskid

Ja siis tuli “see” näitus – Aldo Järvsoo pruutkleidid ja Tanel Veenre maskid. Äsja sai see muuseumist maha võetud, aga kes soovib sellest müstilisest vaatemängust osa saada, siis vaadake juuresolevat videot.


Kleidid ja maskid. Kõlab nagu kleidid ja maskid ega ütle justkui midagi põrutavat, aga see, milline maailm Okase muuseumi näitusesaalis avanes, oli üllatav ja äärmiselt nauditav. Nii Järvsoo õhkõrnade, peensuseni viimistletud kleitide kui ka Veenre sümmeetriliste, vahel pealetükkivalt ebamaiselt mõjuvate maskide valmimise taga oli näha kunstnike suurt tööd ja pühendumust. Uurisin Järvsoo kleite peensusteni ja juhe läks täitsa kokku – pagana keeruline on sellist ülipeent saavutust luua. Ja Veenre skulptuurid, mida kaudselt võib maskideks nimetada, olid nii ideaalseteks vormideks meisterdatud, et juhe jooksis jälle kokku.

Taas kiitus muuseumile – niisugust stiilide ja teostuse mitmekesisust poleks osanud oodata.


Tanel Veenre "mask" ja Aldo Järvsoo pruudikleit.

Merevaik

Järvsoo ja Veenre näitusega samal ajal sai vaadata Urve Küttneri merevaigust ehete ja objektide väljapanekut. See oli pühendatud Lennart Meri 90. sünniaastapäevale ja “Hõbevalgele”. Kuraator oli Harry Liivrand.

Näituse tutvustus kõlas nii: “Sümboolseks sünnipäevakingiks kavandas Küttner üheksa merevaigust ja hõbedast lilleoksa installatsioonina "Lilled Lennart Merele". Lisaks eksponeerib kunstnik uusi ehteid ja objekte merevaigust kui talismane meie ökoloogilisest minevikust. Merevaiguga on Küttner töötanud ligemale pool sajandit, kujunedes selle loodusliku materjali üheks kõige võimekamaks ja originaalsemaks kasutajaks, seetõttu on uus sari põnevaks loogiliseks järjeks juba varemalustatule. Näituse kujunduses kasutab Küttner ka varasemaid installatsioone "Last Supper" ja " A+E" , samuti Mere "Hõbevalgest" tsitaate nii merevaigu ajaloolisest tähtsusest kui ka tema tervistavatest omadustest.”

Kuum klaas

Juuli lõpus algas üks mu lemmiksündmusi suvises Haapsalus. See on nädala kestev kuuma klaasi sümpoosion, kus on kohal mitme riigi klaasikunstnikud. Sümpoosioni ja sellele järgnevat näitust korraldab ja suunab klaasikunstnik Kati Kerstna. Suur roll on ettevõtmises ka Evald Okase tütrel, tuntud klaasikunstnikul Kai Koppelil.

Igal suvel pole jõudnud kunstnike tööprotsessi muuseumi hoovi jälgima, aga vahel olen saanud ikka läbi astuda. Hoovis on kõrgkuumusahi, mille ümber kogu see tants käibki. Hooviväravad on avatud ja kõik võivad tööhoos kunstnikke uudistada, neilt aru pärida. Lõpuakordi paneb näitus, mis on 15. septembrini avatud.

Klaasikunst on arhailine, aga samas lõputult üllatusi pakkuv. Ühelgi aastal pole jõudnud ära imestada, mida inimesed suudavad sellest kapriissest materjalist valmistada. Keeruline on seda kirjeldada – vaadake ise siinsest videost, millest üks näitab taiste valmistamist ja teine põnevat näitust hämaral pööningul, kus kohtvalgustus loob pimeduses muinasjutulise maailma.

Sümpoosionil ja näitusel osalesid kunstnikud Simone Fezer, Louise Lang, Torsten Rötzsch, Cornelius Reer, Petra Kiessling, Wilfried Markus ja Ulf Petersen Saksamaalt, Marta Gibiete Lätist, Svetlana Fedorova Venemaalt ning Kai Koppel, Sofi Arshas, Kai Roosaar, Kairi Orgusaar, Herbert Orgusaar, Erki Kannus, Eili Soon ja Kati Kerstna Eestist.


Rahvusvahelisel kuuma klaasi sümpoosionil valminud tööde näitus Evald Okase muuseumi pööningusaalis.

Lõpulöögiks akvarell

Kuigi suvi hakkab lõppema, pole Okase muuseum veel lõpetanud. 13. augustil avatakse kuraatorite Mai Levini ja Mari Roosvalti eestvedamisel näitus “Eesti akvarell 20. ja 21. sajandil”.

Pealkiri on igav, aga uskuge, isegi kõige suuremad akvarellivihkajad üllatuvad. Kuna 12.-18. augustil on Haapsalus Euroopa akvarellistide ühenduste konföderatsiooni 22. rahvusvaheline sümpoosion, kus osaleb 176 kunstnikku üle Euroopa, siis seob selle ettevõtmisega oma tegemised ka Okase muuseum.
20. sajandi akvarellivalikus heidetakse tagasivaade minevikku ja selle osa ekspositsioonist moodustavad kunstnike akvarellid Mart Lepa erakogust. Näituse teine osa uurib akvarellimaali tehnikat tänapäevasest vaatenurgast ja kaasaja kunsti kontekstis.
Uuemaaegset akvarellimaalitehnikat harrastavatest kunstnikest osalevad Leonhard Lapin, Marko Mäetamm, Jaan Elken, Liisa Kruusmägi, Britta Benno, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Marje Üksine, Naima Neidre, Mari Roosvalt, Illimar Paul jpt.

Rahvusvahelise akvarellifestivali töid saab juba praegu vaadata Haapsalu linnagaleriis, kultuurikeskuse ruumes ja kunstnikoolis. Festivalil osalevad 14 riigi kunstnikud. Eestis ei ole varem korraldatud nii mastaapset sündmust, mis oleks pühendatud ainult akvarellimaalile.
Aime Kuulbuschi skupltuur.