SUUR LUGU | Üks põrutav elamus teise järel – Evald Okase muuseumis on see tavaline
See pole lihtne muuseum, vaid maailmatasemel kunsti näitav ja loov suur maailm keset väikest Haapsalu. Igal suvel on Evald Okase muuseum teinud Haapsalust tähtsa kunstilinna.
Evald Okas (1915-2011) oli tohutult produktiivne. Kui Okas ja tema lapsed poleks 2003. aastal suure hooviga hoones muuseumi avanud, oleks oluline osa seal praegu nähtavaid teoseid tõenäoliselt vaatajaile kättesaamatud. Muuseumis on näitusepinda kolmel korrusel, neist teine korrus on vaid Okase päralt.
Boheemluse hoidja
See tore sõna sümpoosion on just see, mis iseloomustab suvist Okase muuseumi. Vana-Kreekas kirjeldas see sõna veinijoomise ja intellektuaalse vestlusega koosviibimist ning just sedasama tähendab sümpoosion ka Okase muuseumis. Sealsed näituste avamised on alati kultuurisündmused, kus näeb Eesti tuntud kunstnikke, Kai Koppeli valmistatud värvilised veinipokaalid näpus, päeva ja sundimatut õhkkonda nautimas. Okase muuseumi hoov peidab endas seda boheemlikku õhku, mis kunstieluga kaasas käib.
Muuseumihoone kõik seinad saaks täita Evald Okase taiestega, sest kunstniku pärand on hoomamatult suur ja mitmekesine, ent siis oleks see seisev muuseum, mis minetaks aegamisi oma värskuse. Majamuuseumilaadseid kunstivaramuid on maailmas palju. Need on kõledad paigad, mis räägivad oma loo ära ja siis vaikivad ning ootavad järgmisi külalisi, kellele sama juttu rääkida.
Okase muuseum on täpselt vastupidine – raudnaelana hoiab fookust Okase kunst, aga selle ümber on põimitud värskus ja nooruslikkus, jätmata tähelepanuta klassikat.
Tänavune suvi on selle kõige parem näide, kuigi sama mitmekesised ja maailma tipptasemel kunsti pakkuvad on olnud ka varasemad aastad. Tuleb vaid ette võtta muuseumi programm ja kõik räägib enese eest.
Okas ja Elken
Kõik algas 1. juunil, kui kuraator Mai Levin pani kokku väikse ülevaate Evald Okase akvarellidest. See oli iga-aastane lisand püsinäitusele.
Akvarell ei ole esimene asi, mis Okasega seostub. Seda huvitavam on näha tulemust. Mai Levin kirjutas näituse tutvustuses, et kunstnik kasutas sageli seda tehnikat põgusate muljete fikseerimisel või suuremate maalide kavandamisel. “Seejuures üllatab tema puhul tehnika otsekui endastmõistetav valdamine, vaba, värske, kiirelt tabav käsitlus. Väike ülevaade sellest tahust tema loomingus põhineb peamiselt perekonna kogul ja algab juba sõjaeelsetest töödest,” märkis Levin.
Juuni lõpuni oli muuseumi pööningusaalis avatud Jaan Elkeni võimsate ja suureformaadiliste maalide näitus. Elkeni töödes on kirge ja jõudu, pöörasust, aga samas vahel lausa hirmutavat rahu. Elken oli muuseumi avanäituseks hea valik.
Kuulbuschi maailm
Kuulbusch on mu suur lemmik. Klassika kõige paremas väljenduses. Tema skulptuurid tuletavad mulle meelde lapsepõlve Tartus vanaema juures, mitte et Kuulbuschiga oleks sel otsest seost.
Näituse kuraator ja kujundaja, Evald Okase lapselaps Mara Ljutjuk iseloomustas väljapanekut Kuulbuschi paljude aastate töödest nii: “Algusaegade loomingus, nii portreede kui ka figuraalsete tööde juures pakkus Aime Kuulbuschile huvi inimese sisemaailma avamine, väljenduse psühholoogiline külg. Portreede puhul püüdis ta võimalikult nappide vahenditega, üldistatud vormiga tabada olemuslikku portreteeritavas. Kõrvuti realistliku portree- ja figuuriloominguga on ta tundnud püsivat tõmmet abstraktse, minimalistliku vormi väljendusvõimaluste suhtes. Kui portree modelleerimine on mingil määral tema jaoks pigem interpreteeriv tegevus, siis kunstiliste kujundite loomine abstraktsetest vormidest annab talle enam võimalusi oma subjektiivsete tunnete ja mõtete väljendamiseks, on vabam ja mängulisem. Selles laadis töödest on valminud skulptuurid ka arvukatel rahvusvahelistel sümpoosionitel.”
Kes pole kursis Aime Kuulbuschi loominguga, siis siinsest videost saab ülevaate.
Kui juunikuus sain Okase muuseumilt kutse tulla 27. juunil itaalia kunstniku Luigi Cillo (1920–2011) taieste näituse avamisele, kirjutasin kõigepealt veebiotsingusse kunstniku nime, et teada saada, kes ta on. Selgus, et tegu on tuntud kunstnikuga, kellest ma midagi ei teadnud.
Luigi Cillo oli erakordselt mitmekülgne kunstnik. Ta lõpetas Veneetsia Kunstide Akadeemia ja osales enam kui kahesajal näitusel Itaalias, Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Tema freskosid, õlimaale, graveeringuid, keraamikat, klaasi, pronksi ja terrakota skulptuure hoitakse avalikes ja erakogudes kogu maailmas. Cillo esines neli korda Veneetsia biennaalil ja esindas Itaaliat Brasiilia São Paulo biennaalil.
Noored fotokunstnikud
Nägemata jäi juulikuus muuseumi pööningusaalis avatud näitus “Ülevoolavad võimalused”. See oli nelja noore fotokunstniku – Hanna-Christina Laupmaa, Eliis Laulu, Elis Jurkatami ja Martin Buschmanni – tööde näitus. Näituse tutvustusest sai lugeda, et oma tööde kaudu üritasid kunstnikud lahti mõtestada enda rolli samaaegselt nii kunsti kui ka fotograafia vallas, jagada vaatajaga värsket perspektiivi ja tõsta fotograafiat Eesti kunstimaastikul esile.
Kleidid ja maskid
Ja siis tuli “see” näitus – Aldo Järvsoo pruutkleidid ja Tanel Veenre maskid. Äsja sai see muuseumist maha võetud, aga kes soovib sellest müstilisest vaatemängust osa saada, siis vaadake juuresolevat videot.
Kleidid ja maskid. Kõlab nagu kleidid ja maskid ega ütle justkui midagi põrutavat, aga see, milline maailm Okase muuseumi näitusesaalis avanes, oli üllatav ja äärmiselt nauditav. Nii Järvsoo õhkõrnade, peensuseni viimistletud kleitide kui ka Veenre sümmeetriliste, vahel pealetükkivalt ebamaiselt mõjuvate maskide valmimise taga oli näha kunstnike suurt tööd ja pühendumust. Uurisin Järvsoo kleite peensusteni ja juhe läks täitsa kokku – pagana keeruline on sellist ülipeent saavutust luua. Ja Veenre skulptuurid, mida kaudselt võib maskideks nimetada, olid nii ideaalseteks vormideks meisterdatud, et juhe jooksis jälle kokku.
Taas kiitus muuseumile – niisugust stiilide ja teostuse mitmekesisust poleks osanud oodata.
Merevaik
Järvsoo ja Veenre näitusega samal ajal sai vaadata Urve Küttneri merevaigust ehete ja objektide väljapanekut. See oli pühendatud Lennart Meri 90. sünniaastapäevale ja “Hõbevalgele”. Kuraator oli Harry Liivrand.
Kuum klaas
Juuli lõpus algas üks mu lemmiksündmusi suvises Haapsalus. See on nädala kestev kuuma klaasi sümpoosion, kus on kohal mitme riigi klaasikunstnikud. Sümpoosioni ja sellele järgnevat näitust korraldab ja suunab klaasikunstnik Kati Kerstna. Suur roll on ettevõtmises ka Evald Okase tütrel, tuntud klaasikunstnikul Kai Koppelil.
Klaasikunst on arhailine, aga samas lõputult üllatusi pakkuv. Ühelgi aastal pole jõudnud ära imestada, mida inimesed suudavad sellest kapriissest materjalist valmistada. Keeruline on seda kirjeldada – vaadake ise siinsest videost, millest üks näitab taiste valmistamist ja teine põnevat näitust hämaral pööningul, kus kohtvalgustus loob pimeduses muinasjutulise maailma.
Sümpoosionil ja näitusel osalesid kunstnikud Simone Fezer, Louise Lang, Torsten Rötzsch, Cornelius Reer, Petra Kiessling, Wilfried Markus ja Ulf Petersen Saksamaalt, Marta Gibiete Lätist, Svetlana Fedorova Venemaalt ning Kai Koppel, Sofi Arshas, Kai Roosaar, Kairi Orgusaar, Herbert Orgusaar, Erki Kannus, Eili Soon ja Kati Kerstna Eestist.
Lõpulöögiks akvarell
Kuigi suvi hakkab lõppema, pole Okase muuseum veel lõpetanud. 13. augustil avatakse kuraatorite Mai Levini ja Mari Roosvalti eestvedamisel näitus “Eesti akvarell 20. ja 21. sajandil”.
Pealkiri on igav, aga uskuge, isegi kõige suuremad akvarellivihkajad üllatuvad. Kuna 12.-18. augustil on Haapsalus Euroopa akvarellistide ühenduste konföderatsiooni 22. rahvusvaheline sümpoosion, kus osaleb 176 kunstnikku üle Euroopa, siis seob selle ettevõtmisega oma tegemised ka Okase muuseum.
20. sajandi akvarellivalikus heidetakse tagasivaade minevikku ja selle osa ekspositsioonist moodustavad kunstnike akvarellid Mart Lepa erakogust. Näituse teine osa uurib akvarellimaali tehnikat tänapäevasest vaatenurgast ja kaasaja kunsti kontekstis.
Uuemaaegset akvarellimaalitehnikat harrastavatest kunstnikest osalevad Leonhard Lapin, Marko Mäetamm, Jaan Elken, Liisa Kruusmägi, Britta Benno, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Marje Üksine, Naima Neidre, Mari Roosvalt, Illimar Paul jpt.