Mäletan, et kui 15 aastat tagasi uude kodusse kolisime ja sõbrad jälle kord aastapäevad hiljem külla tulid ning mingid juhtmed kuskil köögis turritasid, siis üks sõber ütles, et talle meeldibki selline work in progress-suhtumine. Need juhtmed on mul siiamaani nähtaval kohal. Ühesõnaga – parem on, kui kogu aeg on mingi asi poolikuna ees ootamas. Raamatud, mis virnas, poolenisti lugemata, tekstid poolenisti valmis kirjutatud...

Seda kõike Evaldi lause õpetaski. Siiani hoian oma loomingulist tegevust teatud tõmbetuule käes. Loodan, et ehk äkki miski muutub, läheb iseenesest paremaks. Muidugi ma viimistlen, vormistan ja pakendan asjad ikkagi oma selgesse sisusse ja vormi.

Aga see lause oli Evaldil öeldud hoopis eraelulistel põhjustel. Ta tõi näite, kus oli korteriremonti lõpetades naisest lahku läinud. No Evald rääkis ikka sagedasti mõistu. Mõnikord rääkis ilma tagamõtteta, ja vaat siis oli tast keeruline aru saada. Et kas tõesti ütlesidki nii, et ole nagu isesüttiv küünal.

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: