“Mul vahetati USAs puusaliiges ära. Aga teine ootab samuti väljavahetamist. Haige puusa tõttu peangi karkudega käima,” selgitab Raivo Otsman. Sven Arbet

“Kõik need aastad pea iga päev kujutasin ette, kuidas ükskord lennukiaknast Tallinna vaatan. Nüüd, kui see juhtus, tundus kõik väiksem,” ütleb Raivo Otsman. Ja lisab, et lennujaamas ei saanud ta üldse aru, mis toimub. “Küsisin isegi, kuidas välja pääseda.”


Mis siis juhtus? Minu küsimuse peale selgitab Raivo, et kõike oli kuidagi liiga palju. Lennujaamast välja ta muidugi sai. Kohe seejärel tekkis uus segadus: kus on Ülemiste järv? Tema mäletas, et vanasti oli järv lennujaama ees…

Veel mäletas Raivo, et kui lennujaamast välja tulla, oli maja ees bussipeatus. Nüüd nägi ta ainult taksosid. Pealegi oli talle vastu tulema pidanud vend telefonis öelnud, et tuleb trammiga.

“Mis mõttes trammiga? Kas ma pean oma kohvriga peaaegu bussijaamani kõndima või?” ei saanud Raivo aru.

Ent kui ta lennujaama ees ümbrust uuris, ilmuski vend Erkki kusagilt nurga tagant välja. Siis nägi Raivo ära sellegi imeasja, et lennujaamast saab tõesti trammiga linna.

Trammis juhtus jälle naljakas asi. Istusid nad Erkkiga kõrvuti ja ajasid juttu, kui juurde astus eesti keelt kõnelev mees ja küsis: “Kuulge, vennad, kas te seda õiget merekooli teate või?” Raivo mõtles esimese hooga, et näe, kohe on aru saada, et nad on Erkkiga vennad.

“Mina käisin selles õiges merekoolis!” ütles mees ja hakkas seejärel kõva häälega laulma.

“Mõtlesin isegi hetkeks, et äkki on ta mu lauljast venna tuttav või fänn,” kirjeldab Raivo oma esimest tundi Eestimaa pinnal.
Erkki ja Raivo Otsman
SVEN ARBET

Atlantasse olümpiamänge vaatama

Georgia osariigi pealinna At­lantasse sõitis Raivo 1996. aastal olümpiamänge vaatama. Seal sai ta tuttavaks Darreliga, kes ta oma koju külla kutsus. Olümpiamängud läbi, lendas Raivo tagasi Eestisse, aga rahu ei andnud mõte, et millal veel, kui mitte nüüd kohe maailmas ringi rännata? Kuu aja pärast oli ta uuesti Atlantas…


“Pärast lennupileti ostmist helistasin Darrelile ja küsisin, kas võin esialgu tema juures peatuda,” meenutab Raivo. “Mu keeleoskus oli peaaegu olematu, ime, et noor ameeriklane minust üldse aru sai. Igatahes seisin 5. septembril selle perekonna ukse taga, kes oli mind elus ainult ühe korra näinud. Tagantjärele sain teada, et see oli öömaja küsimiseks kõige ebasobivam hetk: Darrel polnud kooli lõpetanud, ta 16aastane vend oli kanepi suitsetamise pärast haiglasse viidud, 17aastane õde oli jumal-teab-kellest rase ja pealegi oli majja kolinud õe sõbratar, kes oli oma kodust välja visatud. Muidugi polnud Darrel oma emale minu tulekust sõnagi rääkinud!”

Seal Raivo siis seisis – hiiglasuur seljakott seljas, tohutu kartongkohver käe otsas ja näol mitte millestki arusaaja totakas naeratus. Teda hirmunud pilgul vaatav pereema oli kokkuvarisemise äärel. Aga seesama pere aitas Raivot väga palju nii elamise, töö otsimiste kui ka õpingute mõttes. “Õppisin neli aastat infotehnoloogiat, töö kõrvalt muidugi. Päeval küürisin matkabusse, õhtul käisin koolis, öösel kell kolm läksin bowling’u-saale koristama.”

Ühel päeval, kui Raivol oli juba endal auto ja autoremonditöökojas öeldi, et õlivahetuse eest tuleb välja käia 800 dollarit, otsustas ta minna tööle esimesse autotöökotta, kus inimest vajatakse. Et teha tööd õiglase hinna eest, kusjuures autodest ei teadnud ta suurt midagi.

“Varsti leidsingi töökoja, kus vajati mehaanikut. Otsisin üles ülemuse ja pakkusin ennast tööle. Mees vaatas mind umbusklikult ja ütles, et ma ei näe mehaaniku moodi välja. Et mu käed olevat liiga puhtad,” meenutab Raivo.

“Ja kus teie riistad on?” küsis ülemus. Raivo vastas, et tuleb Euroopast ja sealt riistu kaasa tuua oleks liiga raske – parem juba osta uued.

“Kui suur su kogemus on?” uuris ülemus edasi. “Ütlesin, et tunnen ainult Euroopa autosid.”

“Ah et oled Euroopa autode ekspert? Tule, ma näitan sulle ühte Nissanit,” kutsus ülemus ta garaaži. Raivo ei hakanud ütlema, et ega Jaapan Euroopas asu.

“Mu mehed keerasid selle mootori tuksi. Ostsin uue, aga kuidas, kurat, see kokku saada, seda me ei tea… Kui sina selle kokku paned, on töökoht sinu! Klient tuleb autole homme järele,” ütles boss.

“Olin filmidest näinud, kuidas mehed käivad ümber auto ja uurivad asja,” meenutab Raivo. “Ma siis käisin ka. Teised töömehed vaatasid pealt, kuidas ma seal noogutan ja koogutan. Aru ma muidugi mitte millestki ei saanud. Õnneks pandi töökoda varsti kinni, lubasin järgmine päev tagasi tulla ja kihutasin otse ühte Nissani esindusse. Rääkisin seal töötavale mehele oma loo ära ja ta oli nii abivalmis, et selgitas mulle terve tunni jooniste varal, mis kuhu käib ja kuidas. Tuupisin neid jooniseid endale terve öö mällu! Ja olin järgmisel päeval hirmust suremas, kui hakkasin Nissani mootorit käivitama… Aga tööle ta hakkas ja kuu aja pärast sai minust selle töökoja mänedžer. Kahjuks ei õnnestunud tõde oma automehaanikuks saamisest Atlantas mitte kellelegi rääkida,” kahetseb Raivo, kellest saigi “kuldsete kätega” autoparandaja.
Raivo Otsman
SVEN ARBET

Abielu naisega, kellel oli kuus last

Seitse aastat tagasi otsustas Raivo abieluranda sõuda. Melinda tundus maailma kõige osavõtlikum naine, kes oma kolme lapse kõrvale oli adopteerinud ka kolm võõrast last. Esimene abieluaasta näitas, et paar siiski kokku ei sobi.


Raivo mäletab, et oli õnnelik ainult pool tundi päevas – kui autoga töölt koju sõitis. Töökoht, kuhu naine ta sokutas, oli täiesti vastuvõetamatu ja pärast tööd ootas kodus majatäis karjuvaid lapsi koos võimuka emaga.

“Hakkasin kohutaval kombel jooma, ikka pudel viina või rohkem päevas. Purjus peaga kiiruse ületamiselt tabas mind politsei ja kohtunik andis järgmisel päeval valida: kas 6000 dollarit trahvi ja 200 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd või... See viimane tähendas, et oleksin ööseks ikka pidanud koju minema. Teine kohtuniku pakkumine oli käia terve aasta iga jumala päev anonüümsete alkohoolikute grupis.”

Raivo küsisis selle peale: kas vanglasse ei saaks? Kohtunik vaatas teda nagu hullu, aga vastas siis: “Palun!” Talle mõistetigi kaks kuud vanglakaristust.

“Ja tead, see oli tohutult tore aeg!” läheb Raivo nägu naerule. “Mingit filmidest nähtud hierarhiat, kus üks vang teist mõnitab ja alandab, seal ei olnud. Vastupidi, kõik olid heatahtlikud ja üksteist toetavad. Pärast esimest ööd vaatasin oma voodit, mis tuli korda teha, aga ma ju täpselt ei teadnud, kuidas. Kohe astus ligi üks 18aastane noormees ja ütles, et teeb selle voodi ise üles… Hetkeks võttis seest kõhedaks, et mis plaanid tal minuga on. Aga ei olnudki mingeid plaane.”

Tualetist väljusin ka suures hämmingus: uksest sisse saamine maksis 40 senti! Hea veel, et väljumise eest raha ei küsitud.

Vanglas veedetud aja kohta ütleb Raivo, et see oli väga huvitav. Teisi kuulates sai ka enda elu üle järele mõelda. Enne vabanemist jagas ta kõigile oma telefoninumbrit, et soovijad võiksid hiljem temaga ühendust võtta.

“Mul oli neist tõesti kahju lahkuda. Mitu meest helistasidki hiljem ja ütlesid, et minuga rääkimine oli olnud neile suureks toeks.”

Selles ma ei kahtlegi, sest enne USAsse minekut õppis Raivo aasta Šveitsis eelkooli pedagoogikat ja seejärel Šotimaal paar aastat misjonäritööd. Mis tähendab, et ta on koolitatud heaks kuulajaks.

“Kuidas su abielu siis lõppes?” tunnen huvi.

“Kui vanglast välja sain, oli naine garaažist mu asjad välja visanud. Mu kahe jalgratta ja kastitäie vanaema kirjade asemele oli pandud pingpongilaud. Hakkasime naisega perenõustaja juures käima, aga see ei takistanud tal mind iga kolme päeva järel kodust välja visata. Ükskord ma enam tagasi ei läinudki,” tunnistab Raivo ning tundub, et väga kahju tal sellest ei ole.

Ema jõudis õnneks poja ära oodata

“Kui palju on Ameerika nende 24 aastaga muutunud?” küsin.


Raivo ütleb, et viimase viie kuni kümne aastaga on palju muutunud. “Varem olid inimesed sõbralikud, kuulasid üksteist. Nüüd on kõik kuidagi pealiskaudsemaks muutunud. Tähtsad on järjest suuremad televiisorid ja pesapall, muust suurt ei räägita. Georgiast jääb mulje, et see hakkab muutuma politseiosariigiks: sõidad vanglatest mööda – muudkui ehitatakse. See tähendab, et neid ehitatakse suuremaks. Jääd kanepi suitsetamisega vahele – saadetakse eluks ajaks vangi! Tegelikult muidugi eluks ajaks ei saadeta, aga pisiasjade eest pannakse kinni küll.”

Kui küsin Eesti eluga kohanemise edusammude kohta, siis teatab Raivo, et kõige tähtsam on muidugi see, et 84aastane ema Urve jõudis ta ära oodata. “Esimesel õhtul me lihtsalt nutsime ega suutnud õieti rääkidagi. Eestist ära minnes ei öelnud ma ju kellelegi, mis plaanidega või kui kauaks. Kõik need aastad on ema muudkui küsinud, millal ma tagasi tulen. Praegu elangi tema juures. Arvan, et inimese kodu ongi seal, kus on ta ema,” on Raivo nüüd kindel.

Ameerikas sõin ainult sellepärast, et midagi süüa, aga Eestis on kõik nii maitsev, et kehakaalu pärast hakkab juba hirm.

Emaga kohtumise kõrval nimetab ta suursündmuseks ka ID-kaardi saamist. Ütleb, et see on uskumatu, kuidas Eestis õnnestub inimesel oma kõige tähtsama dokumendi asjad korda ajada kümne minutiga ja juba mõne päeva pärast see väga ilus ID-kaart kätte saada. Ameerikas ei usuks tema sõnul seda keegi.

Väga ilusateks peab Raivo ka eurosid, mida ta sai elus esimest korda käes hoida.

“Kuidas sa busside ja trammidega liikuda saad, kargud kaenlas?”

“Inimesed on väga vastutulelikud ja kannatlikud, kui minu taga ootama peavad,” kiidab äsja Eestisse tagasi jõudnud “kadunud poeg” kaaslinlasi.

“Loodan siia jäädagi,” on Raivo optimistlik. “Nüüd, kus ma üle aastate saan jälle musta leiba, Eesti piima ja õlis küpsetatud pontšikuid, ei tahaks kuskil mujal elada. Ameerikas sõin ainult sellepärast, et midagi süüa, aga Eestis on kõik nii maitsev, et kehakaalu pärast hakkab juba hirm. Ja ma ei lakka imestamast: käisin külas vend Lauri perel. Neil on kaks tütart. Väiksem käib alles kolmandas klassis, aga kujuta ette – räägib juba puhtas eesti keeles!” naerab Raivo Otsman.

Tore, et üks eestlane on jälle kodus tagasi!