1990. aasta 2. veebruaril ehk Tartu rahu aastapäeval rääkis vajadusest taastada Eesti iseseisvus isegi Eesti NSV valitsusjuht Indrek Toome.

Kuid rahvuslikes jõududes hakkas tekkima hirm, et Eesti NSV iseseisvumine viib nn kolmanda vabariigi tekkeni, kus venekeelsed immigrandid saavad automaatselt kodakondsuse ning tekib täiesti uus riik, mis poleks samastatav sõjaeelse Eesti Vabariigiga, päriks rea kohustusi Nõukogude Liidu ees. „Kolmanda vabariigi“ teed näis toetavat ka kõige populaarsem poliitiline jõud – Edgar Savisaare juhitud Rahvarinne.

Samal 2. veebruaril peetud kõnes käis muinsuskaitseliikumise juht Trivimi Velliste välja idee ülemnõukogu valimised üldse ära jätta. Ka kodanike komiteede liikumise juht Tunne Kelam soovitas peatähelepanu suunata hoopis Eesti Kongressi kui legaalse kodanikkonna esinduskogu valimistele.

Töökollektiivide Liidu initsiatiivil tulid linnahallis aga kokku Eesti NSV kõigi tasemete rahvasaadikute kogu (kohalike volikogude, ülemnõukogu ning Eestist valitud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikud). Levisid kuulujutud, et see kogu kuulutabki välja Eesti iseseisvuse. Saadikute täiskogu piirdus siiski iseseisvuse kui eesmärgi sedastamisega ja tegi NSV Liidu Ülemnõukogule ettepaneku alustada eesti rahva seaduslike esindajatega läbirääkimisi Eesti riigi iseseisvuse taastamiseks. Sellega oli võidujooks iseseisvuse väljakuulutamiseks alanud.


Avalehele
13 Kommentaari
Loe veel: