Kordasime kõik: “Eestimaa on meie kätes!”

Kaido Õunapuu
Olin Balti keti ajal 16aastane, seisime kusagil Nuia kandis. Mingil hetkel öeldi meile raadio kaudu, et peame kätest kinni hoidma.

Mäletan, et kui kordasime kõik “Eestimaa on meie kätes!”, siis miskipärast ajas see mind natuke naerma, kuigi onu oli tõsise näoga ja pahandas.

Pärast Balti ketis seismist otsustasime minna Läti–Eesti piirile miitingule, mis oli mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kuid ülesanne osutus oodatust raskemaks: olime sattunud ummikusse. Kuna ilm oli soe, kippusid sõidukid üle kuumenema ja siin-seal võis näha auravaid autosid, millel vesi oli keema läinud. Lõpuks jäi veel kilomeeter või paar, aga siis tuli teade, et kõnekoosolek on lõppenud. Ega jäänudki muud üle, kui asuda tihedas kolonnis tagasiteele. Kui jõudsime suure tee peale, oli saabunud juba uus päev.

Balti kett

Oli päris vahva seal tee peal kätest kinni seista

Peep Lillemägi
Pahviks löödud hea kamraad ütles umbes iga viienda lausena: “Kak vam eto razrešajut?” – “Kuidas teile küll seda lubatakse?”

Juhuse tahtel oli mul 23. augustil 1989 külas värske sõjaväesõber Juri Minskist. Õhtupoolikul sõitsime töökohast organiseeritud bussiga praeguseks UNESCO maailma mälu registrisse hinnatud massiüritusele. Jõudsime Järvamaale kuhugi Türi taha, Särevere ja Arkma vahele. Sinnakanti, kus nüüd on Balti keti mälestuskivi. Seal oli meie koht vabaduse eest seista. Jõudumööda selgitasin Jurile, mis toimub, ja tõlkisin taskuraadiotest kuuldavat vene keelde.

Ühel hetkel anti raadio kaudu teada, et kõik ketis osalejad peaksid üheskoos ja oma keeles hüüdma: “Vabadus! Vabadus! Vabadus!” Oli päris vahva seal tee peal kätest kinni seista ja sedaviisi hüüda. Ajaloo tegemise tunne vist...

Hiljem, õhtul, istusime Juriga kahekesi minu kena poissmehekorteri köögis. Pahviks löödud hea kamraad ütles umbes iga viienda lausena: “Kak vam eto razrešajut?” – “Kuidas teile küll seda lubatakse?”

Saimegi osaks ajaloost

Silja Enok
Koos rühmakaaslastega reisisime liinibussiga Balti keti toimumispäevaks Vilniusesse.

Olin 1989. aastal Tallinna pedagoogilise instituudi tudeng. Sel suvel oli meil lastelaagri praktika, mille tegime malevarühmana. Koos rühmakaaslastega reisisime liinibussiga Balti keti toimumispäevaks Vilniusesse. Alustasime varahommikul Pärlseljalt ja jõudsime õhtuks Riiga. Järgmisel päeval reisisime vaevaliselt Vilniusesse.

Ajalooline sündmus oli kolmandal päeval. Panime selga Sakala regiooni malevasärgid ja võtsime kaasa väikesed rahvuslipud ning liikusime kesklinna, Gediminase torni juurde.

Leedulased olid meie vastu väga sõbralikud ja kiitsid meie ettevõtlikkust just keti alguses olla. Eestlastena olime endi arvates tulnud küll keti lõppu, aga sel päeval oli kõige tähtsam hoopis koos olemine.

Meie reisist tegi üks reisikaaslastest, kutseline fotograaf, ka pilte. Kahjuks ei meenu fotograafi nimi, aga pildid on kusagil albumis olemas.

Kerisime plakati lahti ja moodustasime keti ühe lüli.

Maire Jõelaid
Isa oli teinud suure plakati “Vene karu, anna aru, kuhu kadus Eesti taru”.

Eesti teatri- ja muusikamuuseum, kus toona töötasin, pakkus võimalust sõita Balti ketti bussiga, aga kuna isa ja ema tahtsid ka osaleda ja meil oli Moskvitš, siis otsustasime sõita sellega. Isa oli teinud suure plakati “Vene karu, anna aru, kuhu kadus Eesti taru”.

Jäime Viljandi maanteel ootama veel üht töökaaslast. Meist vooris mööda busse ja autosid, inimesed lehvitasid. Alguses uurisin, kas lehvitajad olid kellegi tuttavad, aga siis sain aru, et lihtsalt selline ühine meelsus, ühine osalus pani üksteisele lehvitama.

Õige pea sai selgeks, et töökaaslast ära oodata pole mõtet. Istusime autosse ja sõitsime edasi. Meeleolu oli ülev, lugesime loosungeid ja lehvitasime teistele. Sõit Balti ketti oli palju emotsionaalsem kui need hetked, kui raadio kaudu Toompealt kõnesid peeti ja kett moodustus.

Me ei jõudnudki sinna, kuhu oleksime pidanud. Viimastel minutitel valisime välja koha, kus rahvast oli hõredamalt. Väljusime autost, kerisime plakati lahti ja moodustasime keti ühe lüli.

Balti kett