Foto: Andres Putting

Me ei teadnud, et peauksest sisse ei saagi – kuna oli tavaline koolipäev ja me polnud mingid tähtsad tegelased, tuli meil koos külguks üles otsida. Leidsime. Sättisime ennast pinginaabriteks, aga lahutati ära, sest pooled “katsealused” saadeti teise klassiruumi, et kellelgi ei tekiks naabrilt maha kirjutamise ahvatlust. Üsna varsti saime Edgariga (tema see ruttav noormees oligi) koridoris taas kokku, sest test oli meie jaoks lihtne, saime selle väga kiiresti ja vigadeta tehtud.

Otsustasime, et 2016. kevadel seisame koos samal trepil. Kool pole küll enam keskkool, vaid nüüd juba Karlova põhikooliks alandatud, aga pealtnäha samasugune kui pool sajandit tagasi. Seisame! Mõni lugeja ruttab mind parandama, et Edgar vist ikka ei seisa. Teine pühib silmanurgast pisara, et kuidas te mõlemad seisate – Edgaril pole ju paremat jalga! Jah, muidugi tuleb protees appi võtta. Aga usun, et eksivad just need, kes minu viga parandama ruttavad – nemad ei ole Edgariga 49 aastat sõbrad ega lähedalt tuttavad olnud.

Avalehele
55 Kommentaari