Otsustasime, et 2016. kevadel seisame koos samal trepil. Kool pole küll enam keskkool, vaid nüüd juba Karlova põhikooliks alandatud, aga pealtnäha samasugune kui pool sajandit tagasi. Seisame! Mõni lugeja ruttab mind parandama, et Edgar vist ikka ei seisa. Teine pühib silmanurgast pisara, et kuidas te mõlemad seisate – Edgaril pole ju paremat jalga! Jah, muidugi tuleb protees appi võtta. Aga usun, et eksivad just need, kes minu viga parandama ruttavad – nemad ei ole Edgariga 49 aastat sõbrad ega lähedalt tuttavad olnud.