Aasta ema – lahke ja hea, just nagu peab
Seda, et Siim Akseli ema Margit Amer hiljuti suure tunnustuse osaliseks sai, teavad kõik poisi klassikaaslased ja sõbrad Loksa koolist. “Mina ei rääkinud, nad vaatasid televiisorist,” selgitab Siim Aksel naerulsui ja silmade särades. Ning võtab fotograafi palvel oma emal julgesti kaela ümbert kinni ja annab matsuva musi põsele. Ja loomulikult saab memme musi vastu.
Memm on Margit Ameri kohta muidugi palju öeldud. Pika linalakse patsiga, saleda ja tegutsemisindu täis naisterahva iseloomustamiseks kõlbaks kenasti ka “noorperenaine”.
“Kui kuulsin, et mind aasta emaks nimetatakse, arvasin esimese hooga, et olen selle jaoks natuke noor – 43 ju alles,” on Margit Eesti Naisliidu valikust üllatunud. Tema mälu järgi on varasemad pärjatud emad ikka soliidsemas eas olnud, paljud neist isegi juba vanaemad.
Praegu kaitseväes aega teenival 19aastasel Amerite pere keskmisel pojal Madisel on kindel pruut juba mitu aastat olemas, aga lapsesaamiseks on noorte arvates veel vara. Ka 21aastane ülikoolis riigiteadusi tudeeriv Priit leiab, et õpingutele pühendumine on pere loomisest olulisem. Sestap on Margiti vanaemarõõmud kaugemasse tulevikku lükatud. Ja ega see teda kurvastagi. Iga asi omal ajal.
“Mina teda ilma lasteta ette ei kujuta. Väikeste lastega saab ta veel eriti hästi hakkama,” hindab vastvalitud aasta ema sobivust tulevasse vanaemarolli abikaasa Tarmo Amer.
Leivad ühte kappi
Seda, miks valik just tema kasuks langes, Margit tegelikult päris täpselt ei tea. Kuid oletab, et kaalukausil said otsustavaks kolm tublit poega, töö Loksa noortekeskuse juhatajana ning ühiskondlik tegevus Harjumaa Kodutütarde maleva vanemana.
Kodutütred ja Noorkotkad on Margitil nii südames ja hinges, et jutt tikub kogu aeg nende tegemiste radadele. Maaleht aga soovis teada hoopis seda, millist elu Ameri pere elab.
“Me oleme tavaline Eesti pere. Täiesti tavaline!” rõhutab Margit. Ja Tarmo lisab, et midagi eriliselt silmapaistvat nende viieliikmelises peres tõesti pole: “Kui söök on laual, maksud makstud ja auto ka veel liigub, on kõik korras.”
Autol on Ameri peres tähtis roll kanda. Kaitseväes töötav pereisa sõidab sellega Loksalt Tallinnasse igapäevast leiba teenima, üheskoos käivad abikaasad aga sageli Kaitseliidu noorteorganisatsioonide kogunemistel ja koosolekutel.
Enam kui 20 aastat tagasi kohtunud kahe noore inimese elu on praeguseks nii üheks saanud, et teisiti enam ette ei kujutagi. “Me oleme ühise asja eest väljas, nii kodus kui väljaspool. Pole aega tülitsedagi,” muheleb Tarmo. “Eks lahkarvamusi on kooselu jooksul muidugi ette tulnud, aga suuri sõdu pole me kunagi pidanud. Mehhiko seebiseriaalilaadne elu meile ei sobi.”
Margit ja Tarmo kohtusid kunagi Loksa lähistel tegutsenud Kuivoja kõrtsis. “Ütle veel, et kõrtsist meest ei leia!” muigab Margit. Igatahes kalatööstuse töömehe ja paberimäärijast kontoriametniku suveromansist sai abielu.
Pärast abiellumist siiski kohe kokku ei kolitud, esimese aasta elas kumbki edasi oma vanematekodus. Sest kindla sõnaga Margiti tingimuseks oli, et kooselu tuleb alustada oma pinnal. Ja kui Loksal ühetoaline korter õnnestus saada, pandi leivad ka sõna otseses mõttes ühte kappi.
Kõik kolm poissi on perre sündinud oma tahtmise kohaselt. Tarmo sõnul pole neist ükski väga planeeritud laps olnud, kuid oodatud ja armastatud küll.
“Priitu kandes olin täiesti veendunud, et saame tütre,” meenutab Margit. “Riidedki olid kõik roosad ostetud. Mu ema siis vaikselt soovitas, et osta ikka mõned sinised asjad ka, muidu mees solvub äkki.”
Poisid on isalt kena lauluhääle pärinud. Priit ja Siim Aksel laulavad üle-eestilises poistekooris Kalev, Madis laulis varem Harjumaa poistekooris. Isa Tarmo laseb oma häälel kõlada Vihasoo segakoori ridades.
Üks naine nelja mehe seas
Milline siis ikkagi on mereäärses väikelinnas korrusmaja neljatoalises korteris elava kolmelapselise pere igapäevelu?
“Samasugune nagu kõigil teistel. Ärkame, sööme hommikuks võileibu ja suundume päevastele tegudele,” kirjeldab Margit tagasihoidlikult.
Praegu, mil tal ainult Siim Aksel kooli saata, ja kui Tarmol tööpäev (kaitseväes käib töö vahetuste kaupa), siis mees tööle, õnnestub pereemal vaikuse majja saabudes veel sageli pisike hommikuuinak teha. Tööpäev noortekeskuses algab keskpäeval ning lõpeb kell kaheksa õhtul, nädalavahetused kuluvad enamasti kodutütardele, mõnikord ka sõpradele-sugulastele ning omaette olemise aeg on seetõttu hinnas.
“Viimasel ajal olen noortekeskuse lastelt innustust saanud ja käsitööd tegema hakanud, sest seegi võimaldab vaikselt omaette nokitseda,” ütleb Margit.
Kodutööd – nii söögitegemine kui koristamine – on Ameri peres jagatud nõnda, et kes jõuab, see teeb.
Naisena üksi nelja mehega koos elada tundub kõrvaltvaatajale keeruline, Margiti meelest pole see aga midagi erilist. Mõnikord tunneb ta küll, et neil on peres hoopis ema Tarmo ja isa Margit – esimene tegeleb lastega ja teine vaatab, et asjad üleüldises plaanis sujuks, kuid ega rollivahetus siis kahjuks tule. Pigem kasuks.
“Ükskord Tarmo ütles, et ma olen neil hästi hoitud nagu portselanvaas. Mina naersin vastu, et pigem ikka plekk-kauss, mis nelja mehe poolt lömmi taotud,” naljatleb Margit.
Hoolimata sellest, et aega napilt käes, jõuab ta lisaks oma pere poistele armastada ka võõraid lapsi.
Lapsi rohkem kui külatäis
Kodutütred, noortekeskuse lapsed, oma poegade sõbrad – kõigile jätkub Margitil tähelepanu, lahket pilku ja sooja sõna. Aga kui vaja, oskab ta end ka kehtestada: “Kui ikka mõnda sigarettide jaoks ülearu noort inimest noortekeskuse ümbruses suitsetamas näen, teen kindlasti märkuse.”
Oma abist ei ütle aga Margit kunagi ära. Hiljuti juhtus, et üks Siim Akseli hajameelne sõber unustas mitu päeva järjest oma asjad bussijaama. Kui Margit sellest kuulis, läks ta neile ise järele. Mis sellest, et parajasti käsil olnud töö tuli korraks pooleli jätta. “Õnneks pole ju kauge minna, vaid paar majavahet. Ega see mult tükki küljest võta!”
Kui fotograafiga koolimaja hoovis Siim Akselit ootame, ei saa Margit alanud vahetunnisaginas algul muud tehagi, kui rõõmsal häälel lastesummast hüütud teredele vastata. Kõik Loksa lapsed tunnevad ja teavad teda. Paljud peavad omaks. Sest just tänu Margit ja Tarmo Amerile ning noortekeskuse ja Kodutütarde-Noorkotkaste üritustele saavad mitmed neist, eriti vene peredest pärit lapsed, aeg-ajalt Loksalt välja. Nende oma vanematel selliseid võimalusi pakkuda ei ole.
Mida aasta emale soovida? Et süli oleks suur ja paikäsi pehme, et südamesoojust jätkuks nii omadele kui võõrastele, et õnn oleks õuel ja tervis toas.
