Aga kuhu jäi sirelipõõsas?

Kui tahate imet kogeda, peatage tee ääres auto, silmitsege vana veski varemeid, kohtuge perenaisega, rääkige talle kõva häälega tema enda salajastest unistustest. Edasi juhtub kõik juba ise.

6. augustil 2009 kirjutasin Maalehes järgmist: “Kes oskab leida Lääne-Virumaalt Võivere veski ning veski lähedalt sirelipõõsa, võib kinnitada, et on külastanud UNESCO maailma kultuuripärandi objekti. Tõsi küll, muru alt pole pärandit ennast näha.”

Asjalood on nüüd hoopis teisiti. UNESCO pärand on vahepeal sirelipõõsa varjust välja kaevatud ning klaaskatuse peale saanud. Enamgi veel: klaasist püramiidi juures on infotahvel ning tee ääres pruunika taustaga viit.

Neile aga, kes klaaskatuse all mingit imet näha loodavad, pean küll pettumuse valmistama: seal asub kõigest lubjaseguga kaetud vundament mõõtmetega 204 × 204 cm. Täpsemalt see, mis on järel Struve meridiaani Võivere otspunktist.

Samas on sel rajatisel teadusajalooline väärtus: omal ajal oli Võivere otspunkt üks paljudest abivahenditest, mille abil täpsustati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmise tulemusi ning täiendati maa- ja merekaarte.

Et see UNESCO-paik nüüd Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo õues asub, on puhas juhus. Arvestades aga pererahva praegust kiindumust ostpunkti – saatusliku tähtsusega juhus.

Otspunkti tähelend

Simuna–Võivere 4,5 km pikkune baasijoon mõõdeti välja septembris 1827 Avanduse ja Võivere mõisade tasastel väljadel.

Üks joone otspunkt Simuna lähistel on tähistatud peaaegu kahemeetrise graniitsambaga. Teine, Võivere otspunkt, mis arvati hävinud olevat, leiti 2001. aastal Tuuleveski talu õuest sireliheki keskelt paarikümne sentimeetri paksuse mullakihi alt.

Taas leitud otspunkt tegi kiire tähelennu. 15. juulil 2005 arvati see Struve meridiaankaare koosseisus juba UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.

Pärast Maalehes ilmunud lugu – oli sel asjaga põhjuslik seos, pole teada – tuli kokku seltskond ja juuris sirelipõõsa välja. Juba varem oli Väike-
Maarja vallavalitsus tellinud OÜ-lt Vana Tallinn otspunkti eksponeerimise projekti.

Edasine on olnud juba vormistamise küsimus. Muu hulgas vormistati ka MTÜ Võivere Tuuleveski. Selleks et veski korda teha ning otspunktile lisaväärtust pakkuda. Ja ka vastupidi.

Plaanid on suured. Veski, mis kord minu ja Saaremaa muinsuskaitsja Tõnu Sepa tähelepanu köitis ning tee ääres peatuma sundis, peab korda saama ning seal Struve–Tenneri muuseum avatama.

Väljapanek hakkab kajastama Põhja-Jäämerest Doonau jõeni kulgeva meridiaankaare mõõtmise eestvõtjate ning teoks tegijate Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Carl Friedrich Tenneri elu ja tegevust ning kaare mõõdistamist.

Kevadel tiivad külge

Askeldatakse usinalt. LEADER-programmist on 40 000 eurot veski tarvis saadud ning hulk välitöid tehtud – vaatamata tüsedale kehale, näeb veski juba üsna veetlev välja.

Nüüd tuleb ehitisele korralik pea meisterdada ning tiivad külge panna. Sellega tegeleb OÜ Muinassepp. Kui see töö tehtud, ehitatakse välja ruumid.

Vilja ilmselt Võivere veskis enam jahvatama ei hakata, küll aga veskijutte ning veskiliste jutte, loodab Liivika Harjo.

Seda kõike rääkis ta kümnetele kuulajatele siis, kui lõpule jõudis juba teine 4,9 kilomeetri pikkune matk Simuna otspunktist ehk nn Katkutulba juurest Võivere otspunkti.

Veel rääkis Liivika Harjo loo sellest, kuidas kolm aastat tagasi tulid tema õuele kaks meest – Sulev Oll ja Tõnu Sepp – ning rääkisid nii veenvalt samu mõtteid, mida ta ise endale kõva häälega kõnelda ei julgenud.

Nii lükkas juhus käima sündmuste rea, mille lõppu pole lähematel aastatel küll näha.

Aga kuhu sai paljuräägitud sirelipõõsas?

Sai uue omaniku ja kasvab nüüd mujal, eemal rahvusvahelisest kuulsusest.