VII Eesti arstide päevast osavõtjad Pärnus Ammende villa ees, 1928. FOTO: EESTI TERVISHOIU MUUSEUMI FOTOKOGU, FOTO F954 ---

Kui praegu peame erialainimeste organisatsioone endastmõistetavaks, siis XX sajandi algusajal ei olnud see kaugeltki nii.

Eesti Arstideseltside Liit koondas esialgu vaid Tallinna ja Tartu tohtrite seltsi. Ajaga kasvas aga EASL mõjukaks organisatsiooniks.

Liidu tekkes oli ilmsesti oma osa Eesti arstkonna varasemal organiseerumiskogemusel.

Põhja-Balti Arstideselts

Tundub ehk uskumatu, et XX sajandi algul töötas kiirelt kasvavas Tallinnas vaid mõni eestlasest arst. Valdavalt olid ametis saksa või vene tohtrid, kes ei tahtnud enda kõrvale uusi noori ametivendi.

Seoses 1910. aasta VII üldlaulupeoga kogunes Tallinna Eesti arste üle kogu maa. Päev enne pidu tuldi kokku ning arutati Peterburis töötanud doktor Peeter Hellati koostatud arstiseltsi põhikirja projekti.

Eestimaa kubermanguvalitsus lükkas kolm põhikirja projekti tagasi. Alles kevadel 1912 saadi neljandale avaldusele jaatav vastus. Tingimusel, et ühenduse nimes poleks sõna “Eesti”, mida Vene võimud hindasid rahvuslikuks šovinismiks.

Põhja-Balti Arstideseltsi (PBAS) asutasid septembris 1912 Tallinna raekojas 29 arsti. Tohtrite tervitustelegrammidest, mis asutamisel ette loeti, oli kaugeim koguni Vladivostokist.

Kuni 1918. aasta suveni osales PBASi tegevuses 106 liiget, sh loomatohtrid ning ka arste väljastpoolt Eesti piire.

Põhja-Balti Arstideselts korraldas sageli teaduslikke koosolekuid, mida toonases kõnepruugis nimetati kõneõhtuks.

Aastatel 1913–1916 anti välja ajakirja Tervis. Kuukirja tiraaž tõusis I maailmasõja eel muljetavaldava 6000 eksemplarini, millest 2300 läks tellijatele. Toona laenati kirjavara talust tallu, nii jagati laiale lugejaskonnale eesti keeles tervishoiuteadmisi.

Esimene maailmasõda paiskas PBASi liikmed laiali, aastakoosolekule kogunes vaid 9–10 arsti. 1918. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, tehti ühendustele eriti suuri takistusi. Näiteks pealinna komandantuurile tuli esitada PBASi saksakeelne põhi­kiri koos notariaalse tõestusega ning ilma sõjaväevõimude loata ei võinud isegi PBASi eestseisus kokku tulla.

Uued võimalused

Eesti vägede edu Vabadussõjas andis ühiskonnale jällegi kindlustunnet. Muutunud olukorras otsustati senised ühendused reorganiseerida.

Mais 1919 tekkis Taaralinnas PBASi Tartu osakond, mis peagi iseseisvus. 29. juulil 1919 otsustati Tallinnas Põhja-Balti Arstideselts likvideerida ja vara anda üle järglasorganisatsioonile.

22. juulil 1919 asutati Tartu Arstide Selts, 3. septembril pandi alus Tallinna Eesti Arstide Seltsile. Need ühendused otsustasid moodustada liidu, võttes põhikirja vastu 11. ja 12. detsembril 1920. Põhikirja registreerimisega veebruaris 1921 loeti liit ametlikult asutatuks.

Järgmistel aastatel toimus aegamööda EASLi laienemine: aprillis 1921 liitusid Viljandi ning Pärnu Eesti Arstide Seltsid, mais 1922 Narva Arstide Ühing, 1923 Jaoskonna Arstide Selts, 1924 Läänemaa tohtrid.

Mõneaastase pausi järel liitusid veel Järva, Võru, Rakvere, Valga ning Kuressaare arstide seltsid.

Eesti Arstideseltsi Liidu seltsidesse kuulusid eeskätt eestlastest arstid. Veel tegutsesid Tallinna Saksa Arstide Selts ja Tartu Saksa Arstide Selts. Üleriigiliselt koondas saksa arste ühendus Rechtsschutzverein. Neile lisaks olid veel Juudi Arstide Selts ning Vene Arstide Selts.

1920. aastate algul püüdsid mõned rahvusvähemuste ühendused astuda EASLi liikmeks. Liidu juhatus ei tahtnud aga ridu võõrastega täiendada. Toetuti põhikirjale, et liidus saavad olla vaid kohalikud seltsid.

1926 taotlesid muukeelsed ühendused endale kohti EASLi juhatuses, kuid selle ettepaneku lükkas peakoosolek tagasi.

1920ndate lõpuks oli EASL sedavõrd kindlal järjel, et liitus ise teiste ühendustega.

1927 sai EASL Rahvusvahelise Arstide Kutsekaitse Ühingu (asutatud 1926) liikmeks. 1932 langetati otsus astuda Eesti–Soomeugri Vendlusühingusse (asutatud 1931, et vahendada teaduskontakte ja korraldada õppereise), mis 1934. aastal ühines omakorda Turaani Ühingu Arstide Sektsiooniga. Viimane asetas rõhu sidemete loomisele hõimurahva ungarlastega.

Tallinn vs Tartu

EASLi puhul oli probleemiks Tallinna ja Tartu vahekord liidu juhtorganis. Algul valiti juhatusse kolm liiget pealinnast ja sama palju Taaralinnast.

Kuna pealinnas liikus rohkem raha ning teavet, koondus otsustamine järk-järgult Tallinna. 1927 valiti kogu EASLi juhatus Tallinna arstidest. Alles 1930ndate lõpul viidi liidu juhatus Tartusse.

EASLi esimeseks suureks ettevõtmiseks sai I Eesti Arstide Kongressi korraldamine
2.–4. detsembrini 1921. Kongressi avakõne pidas Tartu ülikooli aulas riigivanem Konstantin Päts.

Kolm põhiettekannet keskendusid päevakohastele teemadele — tervishoiu korraldus noores riigis, kaasaegne neuroloogia ning võitlus suguhaiguste vastu.

Neil aegadel toimus Eestis ulatuslik rahvaste ränne, millega kaasnes varem vähe tuntud suguhaiguste levik.

Kongressil osales 278 arsti, kuulati 84 ettekannet. Neist eesti keeles 38, saksa keeles 36 ja vene keeles 10. EASL ühendas küll eestlastest arste, kuid ettekanneteks kasutati sel ajal sageli õpinguteaegset keelt.

Hiljem korraldati seltside baasil Eesti arstide päevi pea igal aastal (v.a 1922 ning 1931). Need kujutasid omalaadset tohtrite parlamenti, kus võeti vastu ka ühiskondliku tähtsusega resolutsioone.

EASL vahendas teavet vabadest töökohtadest, andis hinnanguid seaduseelnõudele, pikka aega töötas komisjon arstiteaduslike oskussõnade väljatöötamisel jne.

Tartu Arstide Selts pani 1922 aluse tervishoiumuuseumi loomisele.

Läänemaa maakonna arst Hans Alver tõstatas 1927. a arstliku “kutsetegevuse põhisihtide ja põhimõtete koodeksi” väljatöötamise, nn Codex deontologicus’e. Sissejuhatus fikseeris: “Arsti kutsetöö kõrgeks eesmärgiks on rahva tervishoiuline hüve. Seda kutsetööd ei tule lugeda äriliseks ettevõtteks, vaid selle ülesanne on nii üksiku rahvaliikme kui ka kogu rahva tervise hooldamine.”

Loomulikult ei saadud hakkama tülide ja lahkarvamusteta. EASLi liikmeskond juhtis juba 1920. aastate teisel poolel tähelepanu arstide üleprodutseerimisele ning tegi Tartu ülikoolile ettepaneku piirata tudengite arvu. Tülid haigekassade teenistusse läinud arstidega viisid isegi boikottide väljakuulutamiseni.

1934 algas kutsekodade loomine. 1935. aasta algul valiti EASLi erakorralisel peakoosolekul Arstide Koja Elluviimise Komitee. Arstide Koja koosseisu kuulusid sel ajal kõik 930 arsti.

Oma ajakiri

Juba EASLi algusajal peeti vajalikuks erialaajakirja asutamist. Jaanuaris 1922 ilmuski Eesti Arsti esimene number, mida trükiti 700 eksemplari.

Esialgu oli ajakirjal 90 tellijat, kuid kahe aasta pärast tõusis see arv 300ni.

1928 võttis Tartu EAS vastu otsuse, et ajakirja tellimine on igale tegevarstile kohustuslik.

Kuni vabariigi loojanguni regulaarselt ilmunud ajakirjast saab hea ülevaate meie arstiteaduse edenemisest 1920.–1930. aastatel.