Andres Lepik “Põrgu Jaanist”: oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele
Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis filmi “Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.
Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit “Põrgu Jaanis”.
Andres küsib esimese küsimuse: “Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja temast. “Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise seda näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”
Eelmisel õhtul oli olnud “Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: “Enamik kipub ütlema, et see film on “Novembri” kloon.”
”Novembriga” ei ole “Põrgu Jaanil” küll suurt midagi pistmist.
Absoluutselt mitte. Ma nägin eile filmi teist korda. Esimest korda vaatasin kolm nädalat tagasi.
Mulle praegu tundub, et tegite seda filmi nagu lavastust – alustasite stsenaariumi algusest ja siis teksti mööda lõpuni?
Nagu ikka?
Stsenaarium on väga hea. See oli selge kohe, kui lugesin. Ütlemata hea. Varem, kui mulle pakuti midagi, ei viitsinud ma tihti kogu lugu lugeda, vaatasin oma koha üle ja olin siis nõus. Nüüd olen hakanud kõike lugema, kui pakkumisi tehakse. Mulle meeldib mõnest asjast ära ka öelda, ja selleks tuleb tunda kogu stsenaariumi. Jah, hea stsenaarium...
Peaosa ka.
Nii nad ütlevad. Meelis Rämmeld on nimiosas, mina siis peaosas. Aga see ei ole selle filmi puhul peamine. See film jääb meelde kummitama, see on režissööri taotlus.
Kuule, las ma nüüd siin natuke koban omi mõtteid...
(Võtan jutu üle ja esitan Andresele terve monoloogi: “Mulle tundub praegu, et filmi tutvustuses rõhutatakse, kuidas film on elust pärast Põhjasõda – sõda, katk ja muud haigused on Eestimaa ära laastanud. Selline tutvustus suunab mõned vaatajad kindlasti ajaloolist tõde otsima. See on nii ju ka teatris, kui lavastus mingisse kindlasse aega öeldakse. Ometi vähemalt mulle tundus see Põhjasõja rõhutus tähtis hoopis apokalüptilises mõttes. Selles mõttes, et meile filmi vaadates meenuks just see, millisest olukorrast oleme rahvana välja roninud.
Ja hoiatusena ka, et kõik võib korduda. Ehkki näpuga sellele ju ei viidata, et kui me oma pealiskaudset kiirustamist ei jäta, siis hävime. Meie aja ülikiirus, mis kino ees tänaval sind kohe tabab – kontra filmis kulgeva aja aeglusega...
Mu jaoks oli see, mis nägin, äkki ülimalt kaasaegne film, iseloomustamaks tänapäeva ühiskonda ja inimesi. Esimest korda mõtlesin filmi vaadates sellele, et filmi teeb kaasaegseks peale selle, et kasutatakse XXI sajandi tehnilisi võimalusi, ikkagi näitleja. Näitlejad, kes tulevad tänasest. Noore mehe julgus teha aeglane film, operaatori soov teha film suurte plaanidega, pikad pausid. Ja on lugu, selline päris. Nappus on äkki küllus...”)
Hea küll. Mis sinu jaoks selle filmi tegemise eriliseks muutis?
Mul ei ole varem kunagi olnud kolmekümmet võttepäeva – teksti maht, mida filmis ju nii väga ei ole. Seal olid dialoogid palju pikemad. See on režissööri õigus lõigata need selliseks, nagu tema õigeks peab. Tema film, tema stsenaarium. See on toimetamine.
Noor režissöör ja sinu suur lavastajakogemus – kas ei hakanud segama?
Ei. Teatris on vahel küll see tunne olnud, aga – nagu teada – olen ma teatrist loobunud.
Mis jutt see sul nüüd on jälle?
Ma ei taha sellest rääkida. Ma ei taha teatrit teha.
Kui ma pakuksin sulle raha ja võimalusi teha suure lava lavastus, näiteks teha teoks su unistus lavastada “Kuningas Leari”. Kas siis ütleksid “ei”?
Eee ... palun, teeme! Saa aru, et ma ei pane ennast teatri jaoks täiesti lukku, aga regulaarset teatritööd ma küll enam ei taha teha.
Ütlesid, et sul on kahju mõnest dialoogist, mis “Põrgu Jaani” ei mahtunud.
No ma oleks idioot, kui nuriseks. Siis ka, kui tahaksin, et mõnes stseenis oleks mul kaks lauset enam.... Ühes stseenis oleksin tahtnud, et oleks üks lause rohkem – nii on õige, ma enne liialdasin. See ei ole ehk kõige tähtsam lause ja Kaur teab paremini, ta on sellega tegelnud ööd ja päevad. Temal on õigus.
Kas vihma selles filmis tehti või ootasite sadu?
Vihma tehti. Võtteperiood oli limiteeritud. Kõige taga on raha. Ei ole enam see aeg, kui sõidad filmiga Saaremaale ja ootad muuli peal veini juues nädal aega, kas meri läheb selgemaks, et saaks teha allveevõtteid. Lõpuks tehakse need kaadrid hoopis Tabasalu sadamas neljakraadises vees, pudel konjakit käeulatuses kogu aeg.
Liiga värske mul see filmi vaatamine, nii et ei oskagi midagi väga filosoofilist küsida.
Vaat see ongi õige. Me kumbki ei pea ammu enam tegema tarka nägu. Ma ju ei lähe osa tehes filosofeerima. Ma käitun ikka näitlejana, mul on stsenaarium. Me tegime selle filmiga proove, kümmekond. Ja näitlejana ma ju lähtun ikka sellest, mis Parunile tähtis on.
Mängime. Ma arvan, et tean, mis mulle su Paruni juures oli tähtsaim. Ütle sina see välja, mis sina arvad, ja siis võrdleme.
Võib-olla see ei ole üldse filmi põhiteema. Minu asi ei ole maailma kokku panna, see on lavastaja, režissööri teha. Minu asi on minu, nõndanimetatud minu maailm. Oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele. Oma rahva isa ... need vähesed hinged seal filmis, kes veel elus, on paruni rahvas. Ja oma poja isa muidugi ka.
Vägev, see kinnitab mu emotsiooni, et sa tegid võimsa rolli. Mind ei lase lahti Paruni tekst sellest, mis oli ja milline võiks olla maailm siis, kui sinu poeg selle mõisa sinult pärib.
Ma lõpetan seal lause, et “kas te peate mind hulluks”. Ja Parun tahab kaoses taas korda luua. Maailm peab uuesti toimima hakkama. See tähendab isaks olemist. Ei saa mängida abstraktset universumi korrastajat. Ma sain selles filmis mängida reaalselt ja tunnetuslikult. See, mida ma mängisin, oli stsenaariumis olemas. See tuli üles leida ja mängida.
Oled sa mõelnud oma filmile, kus oleksid režissöör?
Ma just vastasin ühes intervjuus sellele küsimusele, aga see jäeti välja.
Olen mõelnud ooperi lavastamisele. Olen mõelnud paljudele asjadele. Ma ikka veel vaatan palju filme. Kõik on väga tuttav üha rohkem. Headest filmidest ja näitlejatöödest jääb alles maitse.
Kas mõtled ka sellele, mis jääb väljapoole filmi – mis oli Parunil enne, mis on pärast?
Ikka. Mõtled sellele, kuidas oma naisega, kes kaks aastat tagasi tapeti, läbi said. See tuleb kaasa. Kas sa armastad oma poega? Kuidas? Kas nagu santi või nagu pärijat või nagu poega? Ma muidugi oleksin tahtnud, et filmi lõpukaadrites seisaks Jaan risti juures ja Parun koos pojaga läheks. Üle mäe. Siis oleks selge, et Parun kaotab oma lahingu. Oleksin saanud siis rollile selge punkti panna. Noor režissöör jätab otsad lahti ja filmi seisukohast teeb väga õigesti.
Minu jaoks oli see film – kõlagu paradoksaalselt – helge alatooniga.
Jah, oli aeg, kui maa jäi tühjaks.
Ja hauadki põlesid?
Sa mõtled filmi algust? Need on mesitarud, mis põlevad.
Näed, minu mõte liikus hoopis mingeid matuseid ja tolleaegseid kombeid mööda. Veel vägevam. Ka viide meie aega – mesilased hukkuvad.
Ja vilja sees on tungalterad.
Kui sinu mängitud Parunilt küsida, mis on elu mõte ...?
... siis ta vastaks, et elu edasikestmine. Maailma korrastamine. Ta vaatab tähti teleskoobiga – korrastatud universumit.
