ANDRUS KIVIRÄHK Foto: Rauno Volmar

Kui sinuga (Aarma ja Kivirähk on vanad tuttavad – toim.) juttu ajada tahtsin, ütlesid, et keelduksid ainult siis, kui ilmneks mu seotus KGBga. Vastasin, et pole mul mingit seotust isegi kapoga. Sa vastasid: kapoga võiks. Oledki selline ... trui?

Muidugi, mõned mu tuttavad töötavadki kapos, muidu oleks ju mingi keskerakondlik lähenemine, et kapole tuleb ka valetada, justkui kapo oleks mingi vaenlane, keda peab kartma. Viktor Kingissepp kartis omal ajal kapot ja nüüd siis Keskerakond. Õige mees teeb ikka kapoga koostööd. Kui vaja.

Sinu hea sõber Ivan Orav oli veel suurem kahtleja kui Keskerakond. Kartis kunagi, et Eesti vapi kolmas lõvi tahtvat komparteisse astuda.

No just. Selliste lõvidega, kes komparteisse kipuvad, peabki kapo tegelema.

Samas ei saa ju Ivani ka pimesi uskuda, ta väidab nimelt, et Eve Kivi on ta klassiõde. Kas ikka? ... Kui meil tulevikus proua Evega juttu tuleb, ei julge küsidagi kohe. On siis või ei?

Vaat ei tea, võib-olla ei olegi. Mina ka täpselt ei mäleta. Aga kui Orav nii ütles, ju siis talle tundus. Naisterahvaste vanus on ju nii ja naa, peaasi et ollakse hea tervise juures, nagu Orav.

Orav olla ju surnud.

Tõsi küll, aga ta näeb ju ikka hea välja.

Ega tema peale nüüd ka alati kindel ei saa olla. Ühes loomepalangus olla ta ikka raudselt kaotajaks jäänud. Neil olla ju Ellen Niiduga väike semm olnud ja poetess pühendanudki talle pika luuletuse, mida muudetud kujul terve eesti rahvas laulab: rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Orav oli rongijuht. Aga siis olla Elleni mees Jaan Kross armukadedaks saanud ja käskinud Orava luuletusest ära koristada. Kiiruga olla poetess välja mõelnud tundmatu olendi, mingi piilupardi. Teadagi, kuidas asi edasi kulges ... kõik nad läksid uperpalli...

Muidugi, mida see loll lind ikka juhtida oskab. (Heliseb Andruse telefon.) Tervis? ... Väga hea. Jah, õhtul siis näeme. Mart helistas. (Mart Juur – toim.)

Samas oled omad nädalakolumnides igati südantvalutav, sügav ja tark. Udjad üsna jõhkralt kõiki neid, kes miskit sinu arust tegemata on jätnud.

Kas just jõhkralt, üritan ikka huumoriga, õelalt küll mitte. Aga arvan jah, et reageerima ju peab. Kui inimene oskab kirjutada, siis kirjutagu. Ei ole ju mõtet ainult kõrtsis kiruda. Eks ole mul kohustus ka, ma pean ju iga nädal ühe loo valmis saama. Kui ei peaks, siis käiksin, artikkel näpus, toimetuses palju harvemini.

Me muudkui kirume oma valitsust või valitsusi. Kaudses mõttes justkui iseennast?

Eks ta ole. Ma ju sellest ka iga nädal kirjutan. Tõsi, mitte Maa- vaid Päevalehes.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: