Anne Erm: Džässi tuleb südamega kuulata

Peamine on improvisatsioon, usub Anne Erm, keda muusikalembene rahvas hellitlevalt Eesti jatsu emaks kutsub, sest kõiges, mis ta ette võtab, pulbitseb ehe ja värvikas elu.

Teiega jutuajamisel ei saaks me mainimata jätta kahte tähtsamat arvu, mõlemad neist omal viisil ümmargused. 25 ja 70. Esimene neist tähistaks teie lemmiklapse, Jazzkaare sünnipäeva, ja teinegi oleks (isiklikumat laadi) sünnipäevamaiguline. Hakatuseks ehk sellest väiksemast.

Olgu siis, eks igaüks peab oma risti kandma. Aga olen Neitsi tähtkujust ja need olevat kohusetundlikud... Mida kord alustatud, seda nad pooleli ei jäta. 

Kui Jazzkaare elueale lisada veel ka selle omaaegne eelkäija - Tallinna džässifestival -, siis saame 25-le veel 7 lisades hoopiski arvu 32. Tuleb välja, et Eesti kõige vanem muusikapidu, kui laulupeod kõrvale jätta. Tõsi, 1966. aastal olin veel kõigest kuulaja, aga sealt see kõik algas.

Kuidas algus edasi läks?

Edasi tuli ansambel Collage.

Parasjagu läänemaiguline tolleaegses nõukogude stagnas. Kui hästi või halvasti selle peale kultuurikomandörid vaatasid?

1966.-1967. aastal lubati meid veel esineda. Varsti pärast seda ütles Rein Ristlaan (alates 1967. aastast EKP Tallinna Linnakomitee sekretär) küll, et ainult üle tema laiba. 

See juhtus pärast kurikuulsat Charles Lloydi siinset esinemist, kus asi n-ö liiga tuntuks läks... Tema kontserti tuli kajastama ootamatult palju ajakirjanikke ja samal ajal jäi kajastamata mingi Araabia šeigi riigivisiit. 

Samal ajal ootas Lloyd Tallinnas, millal teda lava peale lubatakse. Ega teda peale eriti lasta ei tahetudki. Lõpuks Moskvast ikka luba tuli, tingimusega, et ainult 20 minutiks. Aga mees mängis õnneks terve plaaditäie lugusid, ja see plaat anti hiljem välja. Kaane peal miskipärast Punane väljak ja selle ümber täiesti juhuslikult sinimustvalge triip. Siia see plaat muidugi siis ei jõudnud.