Selle lavastuse mõju ei ole mu jaoks tavaline teatrielamus. Miski samasugune tunne on sealt pärit nagu paar nädalat tagasi, kui vana ökoloog me õitsemist lõpetava käokinga kasvamist vaatas ja nentis, et see taim elab sama vanaks nagu puud. Tõepoolest mäletan seda lille üle 20 aasta samas kohas – vahel suuremana, vahel väiksemana – kasvamas-õitsemas, aga kunagi ei ole osanud mõelda tema püsivusele. Veel vähem võrrelda teda käokingade taga kasvava põlise vahtrapuuga. Ma seda vahtrat kallistades kah käsi kokku enam ei saa. Käoking on sõrmejämedune ... nad on ehk ühevanused. Ilusad ja inimese taibu jaoks põlised.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: