Foto: Mattias Palli .
Unt alustab meie jutuajamist “asjast” ehk sellest, mis teda hetkel kõige enam huvitab. “1944. aasta augustis korraldas kohe sisse tungivate Vene vägede kannul liikunud Smerš Võrumaal Vana-Roosa külas surmalaagri, kus hukkas ilmselt suurel arvul inimesi,” räägib viimasel ajal oma tegevuses vastupanuliikumise jälgede avastamisele keskendunud militaar­arheoloog Arnold Unt.

Palju Vana-Roosas inimesi hukati, on tänini teadmata. Räägitakse vähemalt kolmest ühishauast. Kaasaegsete tunnistused haudade asukoha kohta pole tänini kahjuks kaugele viinud.

Kuidas 47aastane pereisa Arnold oma praeguse põhitegevuse juurde sattus? Näikse ta ju sõjahaudade uurimise alal olevat terves Eestis keskne kuju. “Oh, neid, kes sel alal end kõvaks tegijaks peavad, on vist õige mitu. Näiteks need, kel on leping Saksa Sõjahaudade Hooldeliiduga.

Aga selle perioodi ehk sõjajärgse vastupanuliikumise aegadega tegelejaid ma peale enda suurt küll ei tea.”

Ennast nimetab Unt praktikuks, ülikooliteadmisi sel alal tal pole. “Esimesed “tuleristsed” sai ta 1980. aastal Setumaal Mare Auna juures arheoloogilistel kaevamistel. “Ses nõukogude tegelikkuses oli arheoloogide seltskond hoopis midagi muud. Ikka parem, kui kolhoosipartorgide juhendamisel kive korjata!”

11 aastat oli Arnold Unt Võrumaal muinsuskaitseinspektoriks. “Aga esimene töökoht oli mul teaduste akadeemias. Ajaloo instituudis mittekoosseisuline tehnik-laborant. Pärast Vene kroonut olin 1989. aasta aprillist viis aastat Eesti Ajaloomuuseumis arheoloogilise metalli konservaator. Vastvalminud arheoloogiakeskuses Rüütli tänavas. Tundsin kõiki eesti arheoloogia, niinimetatud vana kooli tegijaid – Tõnisson, Lõugas, Laul, Jaanits...”

Kuidas Arnold Unt Võrru sattus? “Juhtumisi küsiti Võrust ühe teise mehe kontakte, et kas ta ei tahaks kandideerida Võrru muinsuskaitseinspektoriks. Mõtlesin siis, et kauaks ma siia muuseumi kapi taha istuma jään. Ja pakkusin siis jultunult ennast välja. Võetigi. Algul istusin maavalitsuses, telefon, pastakas ja ruuduline kaustik nina ees. Oma autot ju inspektoril tol ajal polnud!

Aga metsavendluse juurde jõudsin Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnute teema läbi. Siis hakkas see pihta, kui juba ametis rattad alla sai ning kaitsealuseid objekte külastasin. Kohalikud elanikud näitasid kätte sõdurite matmispaigad: näe, sõja ajal on keegi siia maetud... Mõtlesin siis, et oskused on mul olemas, miks ma siis vabal ajal neid kasutada ei võiks.”

Nii on üle kümne aasta kulgenud Undi vahelduva eduga koostöö Saksa Sõjahaudade Hoolde Liiduga. “Kuigi vahepeal pani elu mu teist tööd otsima,” tunnistab Unt, “aga õnneks mind keegi mujale ei tahtnud.”

Kas Eestis peab kaevamisteks mingi luba, mingid dokumendid olema? Või mine lihtsalt ja kaeva, kus süda igatseb?

“Eesti Vabariigi seadus hakkas selle kandi pealt midagi reguleerima alles seoses 2007. aasta sündmustega. Sõjahaudade kaitse seadusega, mille lugemise ajal mitmele Riigikogu liikmele elektronkirju sai saadetud. Märkustega selle seaduse puudujääkide kohta. Neid keegi arvesse ei võtnud, enamasti ei vastatudki. Niimoodi siis sai valmis sõjahaudade seadus, mis sõjahaudu ei kaitse. Eks see üheainsa asja pärast tehti, teatud objekti teisaldamiseks. Aga mingi formaalse kohustuse asjaga tegelemiseks see riigile annab.

Kuid sisuliselt ei kaitse seadus õieti midagi. Igamees võib kusagil songerdada ja mingeid sanktsioone selle vastu olemas pole. Kalmistul sigatseda muidugi ei tohi. Lähed surnuaia taha metsa vanale lahingupaigale, kaevad mingid luud välja ja viskad minema, ning katki pole midagi!”


Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: