Ega palju enam aega pole. Siit Londonisse, sealt edasi Oxfordi – õhtuks kodus. Lõpetasin Inglismaal kooli 2002. aastal, Eestis olin aastani 2009, nüüd jälle tagasi Oxfordis.

Olete alles 32aastane, aga tundub, et oma elu justkui paika saanud. Kui maast madalast sihid teie jaoks selged olid?

Ei tea, hirmu pole küll kunagi tundnud, et miski väga valesti võiks minna.

Küllap mõjus ka turvaline keskkond, milles üles kasvasin, hoolimata ümbritsevast nõukogude ajastust. Lähedased on mu tegemisi-ettevõtmisi alati
toetanud.

Teie praegune töökoht ja eluasegi olid kunagi ka õppimispaigaks. Praegu, kus Eesti lahti on (võib-olla isegi liiga lahti – minejate voolu vaadates) ei ole, teab mis haruldus, kui Oxfordis haridust saadakse. Kui teie seda teed alustasite, oli pilt vist väheke teistsugune.

Sisse sain küll 1998. aastal, aga Eesti ei olnud siis veel Euroopa Liidus, nii et rahastuse leidmine võttis pikalt aega. Seal alustada sain sisuliselt alles 1999. aasta sügisel. Keskkooli viimasel aastal käisin seal intervjuudel ja katsetel.

Küsijal ei sobi oma arvamusega laiutada, aga majandust õppinu käest võib ju pärida küll. Tundub, et meie riigil läheb paremini kui rahval seal riigi sees. Kas kirjutaksite sellele arvamusele alla?

Kui majanduslikku heaolu silmas pidada, siis enamik (mitte kõik muidugi) Eesti inimesi elab praegu paremini kui kunagi varem. Samuti on tegutsemis-, sõna-, reisi- ja valikuvabadus, võimalus õppida kus tahes üle maailma.

Samas, kui silmas pidada eluga rahulolu ja õnnelik-olemist, siis torkab silma, et inimesed on siin õnnetud. Ootuste, lootuste ja reaalsuse vahel on lihtsalt liiga suured käärid, see on üks aspekt.

Teine – kõvasti vajaks parandamist suhtlemis- ja koostöövõime, nii koolis, ettevõtetes ja organisatsioonides kui ka laiemalt avalikus elus. Empaatiaga on sama lugu. Kõik see hakkab pihta tegelikult juba lasteaias, ka seal saaksid kasvatajad-õpetajad 4–5aastaste laste üksteisemõistmist arendada. Näiteks mida kiusatu sisemiselt tunneb.