Astrid Nõlvak: Chalice teeb „uut folki“
Astrid, kui hakkasite korraldama esimest Hiiu folki, kas tegite seda lootuses korraldada ka kümnendat, kahekümnendat?
Festival sündis kümme aastat tagasi, sest tundsin, et see oli mul südames ja aeg oli õige. Kuna ind oli suur, siis mõtlesin küll, et kindlasti tahaks sellel teel edasi minna.
Kui kaua festivali veel korraldatakse, ei oska öelda, aga hetkel tunnen, et seda, mida Hiiumaaga ja pärimusega seoses öelda ja avastada, on veel palju.
Mille taha on kõige kergem takerduda: entusiasmi puudus, ideede puudus, rahapuudus?
Ideede puudust pole ma veel kunagi tundnud. Entusiasmi jagub õnneks ka veel küllaga.
Aga rahaga on ju alati nii, et see ei ole tähtsaim, aga loob võimalusi. Kui tahta festivali, kus astuvad üles professionaalid – muusikud, kelle jaoks pillimäng on töö ja elatusallikas – , siis paratamatult on vaja raha, et palka maksta.
Lisaks majutuskulud, meeskonna transport ja toitlustus, reklaam ja kujundus, heli- ja valgustehnika, telkide ja lava rent ning palju-palju muud, mis korraldusega kaasneb.
Seega, Eesti kultuurimaastikul toimetades on ikka kõige keerulisem rahastuse teema. Eks see selline missioonitöö on.
Kas Hiiumaa – asend, suurus, rahvaarv – pigem soosib või pigem takistab folgi korraldamist?
Nii ja naa. Kui Hiiumaa puhul takistused võimaluseks mõelda, siis pigem asend ju soosib, sest Hiiumaa on väga eksootiline ja see, kui siia nii kergesti ei saa, teebki selle just põnevamaks. Miski, mis on liiga kergelt kättesaadav ei kutsu ju nii palju…
Lisaks on see tõesti selline paradiisisaar, kus imelised rannad, palju metsa ja toredad omamoodi inimesed.
Kui takistusi mõelda, siis eks inimesi on palju vaja meeskonna jaoks mandrilt tuua. Ainult kohapealsete tublide tegijatega sellise mahuga festivali puhul enam hakkama ei saan, kasvõi helitehnika poole pealt.
Mitu korda olete mõelnud, et järgmine jääb viimaseks?
Ise pole ma nii veel kunagi mõelnud, aga vaadates kõrvalt seda töö mahtu, mida tuleb teha, et festival hästi õnnestuks, on soovitatud küll…
Mitmes siis jääb viimaseks?
Jumal teab.
Mille poolest oli kümnes eriline?
Minu jaoks tunne, mis oli korralduse ajal, mis oli festivali ajal, mis on nüüd. Ehk inimesed, kes on meeskonnas ja aitavad, külastajad ja nende tagasiside, esinejad, matkad….
Kõik see on iga kord erinev ja seetõttu minu jaoks väga eriline.
Hea tunde loob ka see, et selle kümne aastaga on mingi oluline märk maha pandud.
Loomulikult toob rõõmu, et ühiskond on hakanud järjest enam väärtustama alkoholivaba peo pidamist. Hiiu Folk võib olla selles osas inspireerivaks nii suurele tantsu-ja laulupeole kui ka teistele festivalidele.
Kas moto „Põlvest põlve" ei tulnud kümnendat korda peetud festivalile liiga vara?
Kindlasti mitte! Seda oleks võinud kasutada kasvõi esimesest festivalist saadik, sest nimi kannab ju endas sõnumit, et järjepidevus on oluline ja pärimusmuusika on see, kus on meie juured.
Midagi sellist oli ammu mõttes, aga tänavune tantsupidu aitas nime valida – kui tantsupeole valiti minu instrumentaalloole "Mõtisklus" tehtud tants "Põlvest põlve", asetus kõik lihtsalt paika.
Vähemalt tänavu mahtusid mõiste "folk" alla mitmed esinejad, kes end ise selle alla pole liigitanud? Kas see ei lahjenda folgikontsentraati liialt?
Tänavu olid meil tõesti festivalile kutsutud ka näiteks Kaunimate Aastate Vennaskond ja Chalice ning Laura Remmel, keda seostatakse pigem muu muusikastiiliga. Aga paljude seast saabki vaid neid eriliselt esile tuua.
Alati on Hiiu Folgi esinejail mingi side folkmuusikaga, mis nende kavast ka välja paistab. Ka Kaunimatel Aastatel on rahvalaule, mida nad on omale sobivaks seadnud, aga sisu on ju ikka rahvalaul.
Chalice laulab omi laule, nii et tegemist on autoriloominguga. Kuna ta laulab enamasti sellest, mis on päevakajaline, siis on see mingis mõttes kaasaegne folkloor. Elu on lihtsalt edasi läinud ja kui vanasti oli folkmuusika see, mida lauldi eluga kõrvuti – töölaulud, pulmalaulud, siis nüüd inimesed rohkem kirjeldavad, praktilist tegevust on vähem. Selles mõttes võib öelda, et Chalice teeb "uut folki".
Laura Remmel oli pärimusemaailma aga päris sügavalt sisse läinud ja tema pop-jazz helikeel oli seekord tugevate pärimusmuusika mõjutustega. Laura laulis ka regilaule ja vaimulikku rahvalaulu.
Miks ei võiks lihtsalt korraldada hea muusika või rahvale meelepäraste esinejate festivali?
Arvan, et neidki tehakse, igaüks teeb seda, mis südames. Minul on südames pärimus ja rahvamuusika.
Mitut kontserti jõudsite tänavu ise kuulata?
Päris mitmeid. Eredamalt jäi meelde kahe väga ägeda Rootsi muusiku – Daniel Wikslund ja Jonas Strandgård – kontsert esimese festivalipäeva õhtul Kärdla Villalaos.
Nad haarasid rahva nii kaasa, et inimesed ei soovinud enam ära minna ja muudkui plaksutasid lisalugusid. Lõpuks pakkusid Rootsi poisid välja, et lükkame pingid kokku ja nad mängivad tantsuks. Nii ka tegime ja kontsert kestis pea tund aega kauem kui plaanitud. Inimesed olid väga ühes hingamises ja hästi armas olemine oli.
Jäite ka teiste esinejate ponnistustega rahule?
Ponnistusi ei kogenudki, kõik oli ladus ja mõnus, muidugi jäin ma väga rahule. Mitmed muusikud tulid pärast aitäh ütlema ilusa festivali eest. See oli armas, tagasiside on väga oluline igal alal korraldajana.
Aga publikuga jäite rahule?
Väga. Aitäh kõigile, järgmisel aasta jälle!
