Baskin: Naeru pealt kokku hoida ei tohi
Esimene on tänapäevane muinasjutt: kaunitar ja koletis ja väikekodanlased aiapeol, palju paksu armastust, segadust ja ilus lõpp. Selline teleseriaalide pikendus vabas õhus mu meelest. Aga professoriprouasid naerutas igatahes vägevalt.
Teine on samuti vaimukas karakterite ja paradokside tulevärk. Roman Baskini seekordne Bernard Shaw’ lavastus uues mängukohas Tallisaalis tuletas meelde Eesti Televisioonis varem läbi aastate tehtud väga häid telelavastusi – lavastajaks siis Gunnar Kilgas või teised vanema põlvkonna teatrimehed. See oli põlvkondade teatrimaitse kujundaja.
Juba mõte mängida inglase Shaw’ näidendit n-ö sealaudas, selles keeles, mida kõnelev rahvas teab, ning meeles hoides, et tema esivanemaid mõisatallides 700 aastat järjest peksti, on tähelepanuväärne lisamõõde. Ka autor rõõmustaks seda maitsekust nähes.
Ja vähemalt kaks suurepärast näitlejatööd on kahes lavastuses, mis eristuvad n-ö lihtsalt headest osatäitmistest – viimaseid on rohkem ja ühtegi halvasti õnnestunut polegi – Ülle Kaljuste ja Roman Baskin ise, üks ühes, teine teises lavastuses, mängivad oma rolli sellise väe ja sarmiga, et neist ei saa mööda vaadata. Meistrid igas mõttes.
Roman Baskin vastab Maalehe komöödiat, suve ja teatrit puudutavatele küsimustele. Muide, mesallianss tähendab ebavõrdset liitu, ka ebavõrdset abielu.
* * *
Mulle tunduvad Ohtus mängitavad “Suveunistused” ja “Mesallianss” nii erinevad oma maitselt ja suunalt, et ühte vaataks veel ja teist ei vaataks miskil juhul. Kas te sellele võimalikule publikuerinevusele ja maitseerinevusele mõtlesite, kui materjali valisite ja lavastasite?
Ärge nüüd “Suveunistusi” nii maha ka tehke. Ayckbourn on üks maailma parimaid elavaid komödiograafe ja kindlalt enim mängituid – vaimukas vana, kelle sulest on tulnud hulgaliselt väga head teksti. Selle loo tegid nad koos helilooja Pattisoniga ja keevitasid kuskil Mallorcal draama ja muusikali minu meelest nii oskuslikult kokku, et välja tuli tõeline uus žanr – musikaalne komöödia, nii ma selle ristisingi.
Tema asju mängivad Londonis Anthony Hopkins ja Jeremy Irons, lavastavad maailma parimad lavastajad. Nii et materjali suhtes küll norida ei tohiks. Muidugi, maitsega on teadagi kuidas... Kui tahate lavastuse kallal võtta, siis küll – andke tuld!
Bernard Shaw on teada vaimuhiiglane ja psühholoogiliselt ka väga veenev. Tema asju on alati tõeline rõõm teha. Alustasin “Südamete murdumisega” ja kümne aastaga olen jõudnud “Mesalliansini”. Shaw ei ammendu iial. Ja milline elujõu vitamiin!
No lood on ikka väga erinevad.
Loomulikult on üks lugu tunduvalt kergem (loodan, et mitte kerglasem). Publiku maitsele ma küll hinnaalandust ei tee. Seda musikaalset komöödiat oli väga mõnus teha ja tundub, et publik naudib seda täiel rinnal. Minu meelest on ta omas žanris väga nõudlik materjal. Ja nalja peab ju ka saama. Head nalja on meie ümber liialt vähe!
Shaw’l on nõudlikum tekst, selles suhtes võib öelda küll, et veidi arvestasin erineva publikuga. Mõlemad tekstid on minu jaoks vaimustavalt vaimukad ja tegelevad inimesega, sõna otseses mõttes ja komöödiažanris. Sellel suvel hoian loosungit: naeru pealt kokkuhoidmine keelatud!
Hea komöödia tunnus on see, kui ta sisaldab inimlikku mõõdet ja on tõeliselt naljakas. Lugege Panso lugusid, raamatut “Naljakas inimene”. Kui saab inimeste ja elu üle tõeliselt, mõnusalt naerda, mitte ilkuda, ja kui on tõelist äratundmisrõõmu, on elu hoopis rikkam.
Te produtsendina tellite oma lavastuste jaoks ka tõlke?
Jah, “Suveromanssi” tõlkisid Villu Kangur ja Tõnu Oja. “Mesalliansi” tõlke tellisin Anne Langelt.
See on küll pikk jutt, aga kui nüüd veidi kekata, siis projektiteater Kell Kümme, kes muuseas ei saa sentigi riigi dotatsiooni, toodab kõik oma lavastused omatulust.
Tõe huvides ütlen, et vahel saame sümboolset Kulka toetust. Lavastuse eelarvetelt ületame sageli suurigi teatreid. Paraku ei tee meile keegi hinnaalandust ei tõlke, ei litsentside, ei millegi muu osas.
Piletituludelt ja publiku arvult võime kahe kuuga aastas vabalt võistelda iga riigiteatriga. Ainult meie kulud on sedavõrd suured.
Kordan põhjust – kuna riigi toetust pole, suudame vaevu kulusid katta.
Sel aastal ehitasime Ohtu mõisa vanast tallist endale korraliku saali – Tallisaali, mille kulusid annab tükk aega tagasi teha.
Millal tekkis mõte mängida n-ö kahes kohas, Põhja-Eesti publikule ja Lõuna-Eesti publikule?
Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel olen pendeldanud varemgi. “Augustikuu teemaja”, “Ring”, “Iha jalakate all” Kurgjal... Ühte kindlat põhjust polegi, vahel on olnud soov ise endid tuulutada, vahel loodame nii rohkem publikut koguda.
Ja siis veel – kohad on suveteatri puhul üliolulised. Keskkond, mida sa talvel teatris mingi raha eest ei saa ja mis sageli lavastusele suuresti kaasa mängib.
Kui palju te peate lavastusi Alatskivil mängides ümber tegema, muutma?
Lavastusi selleks eriliselt ümber tegema ei pea, kui just ei ole siseruumist õue minek. Mõningased kohendamised ja kõik. Lavastuse süda ja pulss peavad paigas olema, siis võib seda mängida pea kõikjal.
Muidugi, parema meelega oleksin iga looga paigal, seal, kus ta sündis, ja eks see enamasti nii ka on, aga vahel reisime ka. Seda teevad ju niinimetatud talveteatridki.
Kui palju teie jaoks suveteater kunst on, kui palju meelelahutus, kas üldse mõtlete selle peale või teete, kuis tunnete? Kurgja “Iha...” on kaugel komöödiast ja ometi jätkus talle publikut kolmandat suve.
Miks peaks küll arvama, et suvel on kergem teatrit teha kui pimedas teatriruumis? Rumal eelarvamus. Loodus ise on nii nõudlik, täiesti omaette, suveräänne tegelane, et kui sa teda mängu ei võta, siis ta lihtsalt teeb sulle ära, sõidab üle. Iga tuulekohin või pääsuke või mesilane on väga kõva tegija, nii et see on looduse sees tegemise pluss ja võlu.
Pealegi on loodus teadagi realistlik ja sel juhul peab seda olema ka näitleja, muidu jääb ta lihtsalt igale sitasitikale alla. Tinglikus teatris, prožektori valguses seda ohtu ei ole. Seal pead kujutlusjõuga puud või päikest ette kujutama ja väga sageli jääbki pilt loomata. Nii et kas suvel või talvel, teater on ikka teater ja ei muud.
Mis puutub žanritesse, siis siin ma küll üht teisele ei eelistaks. Igaühel oma eluõigus.
Olenevalt sellest, mis prillid ette paned, niimoodi maailma näedki ja vahel ongi see väga koomiline ja vahel ülimalt traagiline. Mõlemal juhul peaks ilu nägemise võime siiski säilima, aga nagu ütles Shakespeare: ilu me ei näe, kui vaim seks pole valmis.
Ja pealegi – publik ei oota teatrist mitte žanripuhtust, vaid ikka neid puudutavaid ja kõnetavaid lavastusi!
SUVELAVASTUSED
“Suveunistused”
- Autor: Alan Ayckbourn
- Lavastaja: Roman Baskin
- Kunstnik: Ann Lumiste
- Muusikaline kujundus: Tõnu Naissoo
- Mängivad: Nele-Liis Vaiksoo, Kleer Maibaum, Ülle Kaljuste, Jane Kruus, Veikko Täär, Tõnu Kilgas, Villu Kangur jt
“Mesallianss”
- Autor: George Bernard Shaw
- Lavastaja: Roman Baskin
- Kunstnik: Ann Lumiste
- Mängivad: Roman Baskin, Üllar Saaremäe, Martin Veinmann, Alo Kõrve, Riho Kütsar, Epp Eespäev, Elina Pähklimägi, Maria Peterson, Margus Groznõi/Andres Raag
