Jaak Joala. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Tavaliselt ma Eesti inimeste elulooraamatuid ei loe. Paavo Kanguri raamatu “Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob” lugesin läbi. Kui lühidalt kokku võtta, siis: kujundus on väga hea – paarsada lehekülge kauneid pilte ja mälestusi, kuid ... on ka mõned vead sees.

Kohtusime autoriga möödunud aasta novembris rahvusraamatukogus, sain rääkida paarkümmend minutit. Kui oleksin rääkinud sel kohtumisel ajakirjanikuga mõne artikli tarvis, ja oleksin rääkinud ainult endast ning seda juttu kirja pannes oleks ajakirjanik midagi muutnud või segamini ajanud, poleks vast nii suurt probleemi. Ajalehe eluiga ei ole väga pikk. Mina aga rääkisin kellestki teisest, raamatu jaoks. Sel juhul peaks ajakirjanik olema täpne. Raamat jääb ju kauaks püsima. Eriti veel selline raamat, mis räägib Jaak Joalast.

Avalehele
17 Kommentaari