Ta on ju legend. Mees, kes ei häbenenud lihtsaid rahvalikke laule. Laulja, kes lipsukandmise kõrgajal pluusi ülemise nööbi pigem lahti jättis.

Nüüd paneb Lehtlaan mõnikord lipsu ette. Sest see mood näitab Eestis järjekindlat kadumist. Poliitikutegi seas pole lipsuta mees enam erand, vaid reegel.

Lehtlaan tahab aga olla erand. Lihtsamalt öeldes: eriline.

Kui pannakse lisatoole

“17,” vastab mees küsimusele, mitu kontserti ta eelmisel kuul andis. Paljuvõitu muidugi, kui tõdeda, et veebruaris oli vaid 28 päeva. Paikadena nimetab ta Pirita sotsiaalkeskust, Merivälja pansionaati, rahvusraamatukogu, aga ka Järva-Jaanit, Sauet, Koerut.

“Türil on väga hea kõlaga kultuurimaja,” lisab ta. “Ning hiljuti esinesin esimest korda Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Rahvast kogunes nii palju, et tuli isegi lisatoole panna.”

Laulja, kelle kuulamiseks vajatakse lisatoole, võiks olla jõukas, aga vähemalt laulmisega Lehtlaan kuigipalju ei teeni. Sest ta käitub tavatult. Tihti läheb ja esineb puhta muidu.

“Ära kunagi oota rahalist tasu!” hüüatab ta.

Edasi rääkides muutub laulja veelgi radikaalsemaks.

“Jaanipäeval ja jõulude ajal peaksid kõik tasuta esinema!” raksatab ta. “Kuulsad artistid teenivad nagunii piisavalt palju.”

Oma meelsuse kinnitamiseks lisab Lehtlaan, et ükskord ta isegi keeldus esinemast, kui sai kuulda, et rahva käest selle eest raha küsiti.

Tasuta esinemiste taga on mitu põhjust. Esiteks on Lehtlaane kutsujad tavaliselt need, kellel pole suurt summat välja panna – pensionärid, hooldekodud jne. Teiseks on laulmine Lehtlaane olemise viis. Ja kolmandaks – kui uskuda seltskonnaajakirjandust – on laulja osanud kapitalismi ajal elada ja tegutseda nii, et rahamuret tal pole.

Hiiumaa oli ja jääb

Miks Lehtlaant armastavad just vanemad inimesed?

Sest ta laulab neidsamu laule, mida on esitanud juba üle 40 aasta. Kõneleb igatsusest selle järele, millest nüüdseks on jäänud vaid mälestus.

Lehtlaan on seda usutavam, et ta mõjub oma laulude peategelasena. Temagi igatseb koju, seda lausa nii tugevalt, et pani viimatise plaadi nimeks “Jõuluks koju”. Järgmine, mõne aja pärast ilmuv, kannab aga nime “Igatsen koju”.

Kuhu Lehtlaan siis igatseb? Eks ikka Hiiumaale, kust 1962. aastal Tallinna tuli ja siin punase puu tisleriks õppis. Kirstutegijaks, nagu ta olevat nooremana naljatada armastanud.

Kirstutegijat ega ka laevatislerit Lehtlaanest siiski ei saanud. Segakoori Noorus kaudu jõudis ta hoopis omaaegsesse Tallinna muusikakooli, seda sooviga trummimängijaks õppida.

Trummimängijat temast samuti ei saanud, aga laulja küll. Ja tallinlane, kellel on siiski oma elamine ka Hiiumaal. Mitte küll see lapsepõlvekodu, aga siiski kodusaarel ja oma.

Tõestuseks soe kallistus

Miks omal ajal vägagi tuntud laulja nüüd oma asju pigem vaikselt ajab?

Aga miks lärmi lüüa, kui saalitäie publiku kokkutoomiseks piisab väikesest kuulutusest ajalehes. Ning kui rahvas armastab teda niigi, kinnituseks kas või ühe 80aastase memme hiljutine kallistus.

“Eestis on paraku jäänud mulje, et kui sa suvetuuridel ei käi, siis sa ei laulagi,” kõneleb Lehtlaan. “Aga küllalt on neid artiste, kes ennast ei reklaami, kuid on väga heas vormis.”

Näiteks toob ta Pärnus elava Ardo Juhkovi, kellega koos nad esitavad plaadil “Igatsen koju” loo “Ma siia jääks”.

Eriti imetleb Lehtlaan aga 90aastaseks saanud Therese Raidet, kellega nad hiljuti koos üles astusid. “See oli vaimustav, kuidas ta laulis ja klaverit mängis,” tõdeb mees.

Pisut nagu keelatud laulja

Kuidas Lehtlaan enda vormi hindab?

Häält peaaegu selliseks, nagu see oli noorena. Ning mälu töötab tal nagu kellavärk, sisaldades sadu laule.

Jah, laulude luuletustena esitamisest ei tuleks ilmselt midagi välja, aga kui Lehtlaan laulma hakkab, tulevad sõnad iseenesest. “Ka need, mida esitasin viimati 40 aastat tagasi,” lisab ta.

Laulja nooruslikkust tõestab ka kiirus, millega ta küllakutsele võib vastata. Täpsemalt: kui ikka on selge, et see artist, kes sel päeval lubas teie juurde esinema tulla, siiski ei tule, on mõtet Lehtlaanele helistada. Pool tundi valmistumist, ja juba ongi ta teel.

“Mul on raske ära öelda,” kinnitab laulja.

Ometi on noore ja küpse Lehtlaane vahel suur erinevus. “Väga tihti küsitakse, miks ma enam raadios ei laula,” kõneleb ta. “Aga ega ma ei käi ju ise raadios laulmas! Seda, miks mind näiteks Vikerraadios ei lasta, peab juba kelleltki teiselt küsima.”

Rääkides kütab laulja end üles ja jõuab isegi tõdemuseni, et ta on raadios peaaegu keelatud. Ning mitte ainult tema. Näiteks kuulaks ta hea meelega kadunud Paul Alliku lugusid. Aga neid ei kuule.

Teeni raha, aga tule koju

Kaua Lehtlaan veel jaksab?

“Olen mõelnud, et aitab küll,” lausub ta. “Aga samas kutsutakse nii palju.” Näiteks on laual kutse Saaremaa puuetega inimeste kojalt.

Pealegi pole Lehtlaan ka teab mis vana. Olgu kinnituseks kas või seitsmeaastane tütar, keda ta Tallinna iluuisutamiskooli trenni saadab. Ja kellega mõnikord koos kontserdil käib, kus esineb mõni “mees kitarriga”.

Lehtlaane jätkuvat noorust kinnitab ka peagi välja tulev uus plaat, kus muude lugude hulgas igituttav “Vaya con dios”.

“Heldur Karmo tegi need sõnad just mulle mõeldes,” kinnitab Lehtlaan. “Te teate ikka, mida vaya con dios tähendab? See on midagi niisugust, et jumal olgu sinuga, kui sa lähed. Seda peaks kõikidele soovima. Ka nendele Eesti noortele, kes Austraaliasse raha teenima sõidavad. Jumal olgu sinuga, poeg! Mine ja teeni raha! Aga ära kodu unusta ja tule ikka siia tagasi!”

Viimasena heliseb kelluke

“Vaya con dios” oleks ka see, mille Lehtlaan esitaks lisaloona juhul, kui tal terve ülejäänud elu jooksul oleks võimalik esitada vaid üks laul.

Milline aga see ainus ja viimane oleks? “Tasa heliseb kelluke väljal,” lausub Lehtlaan üsna ruttu. “Olen seda juba 45 aastat laulnud.” Kindlasti esitaks ta ka selle, viimase, kuulajate ees. Publik inspireerib teda endiselt, nagu ka siis, kui Lehtlaan veel usinalt poksiga tegeles.

“Trennis sain ikka kõvasti sisse, aga publiku ees ei ole ma kaotanud kunagi,” nendib ta.