Dendroloog Aino Aaspõllu: elurõõm ja vahe mõistus ei kao kusagile!
“Ma pole tormamist veel ära lõpetanud,” võtab dendroloog Aino Aaspõllu kokku oma tegusa elu valemi.
Vähe selest, et Aino Aaspõlluga võiks kohtuda igaüks, kes tahab puude ja põõsaste teemal targemaks saada – temaga võiks kohtuda ka igaüks, kes arvab, et mõnes vanuses lõpevad uued väljakutsed ära.
Vestlus võluva teadlasega, kelle eluiga näitab juba 74. aastaringi, veenab kiiresti vastupidises – vanus pole tõesti mitte midagi muud kui number. Kõik muu ja olulisem sõltub alati inimesest endast.
Aino Aaspõllu elab tõesti väga tegusat elu. Veidi enne meie kohtumist on ta tulnud õppereisilt Rootsi sealseid kauneid aedu ja parke tutvustamast, vahetult pärast intervjuu lõppu alustab ta projekti “Avatud aiad” raames huvilistele tutvustamisringi oma koduaias. Igapäevaselt tegutseb ta Eesti Dendroloogia Seltsi presidendina ning juhib oma isiklikku väikeettevõtet – Dendro-Konsult OÜ.
Presidendirolli põhjendab ta rõõmsalt kolleegide-dendroloogide nõudega: “Koosolekul öeldi, et kui tahame, et selts korralikult tegutseks, peab tal olema naisjuht! Noh, ja kuna tegu on ju ühiskondliku organisatsiooniga ja mitte kõik ei saa endale ühiskondlikult kasulikku tööd lubada, siis nii see kujuneski.”
Oma ettevõtte juhtimist peab Aino Aaspõllu pigem kergeks: “Mu oma töö ju, inimeste konsulteerimine minu erialal.”
Ettevaatliku küsimuse peale, et paljud temast märksa nooremad inimesed pelgavad ettevõtlust, sest õigusmaastikuga tuleb kursis olla ja arvutiga ja üleüldse, vastab Aino Aaspõllu rõõmsalt: “No arvutiga töötan ma ju kogu aeg ja oma töö jagu ma teda ikka tunnen. Ning ettevõtte juhtimises pole midagi keerulist, ehkki raamatupidamise eelistan ma küll sisse osta, mitte ise teha. Ma olen tähtkujult Ambur ja üldse mitte raamatupidaja tüüpi.”
Lapsed hoiavad noorena
“Jah, eks ikka, mõni asi võtab veidi rohkem aega ja sooja salli tahaks vahepeal jalgade peale ...” märgib ta elegantse kergusega ja lisab kohe: “... aga ega siis sellepärast midagi tegemata ei jää!”
See müüt, et lisanduvad aastad inimese tööturult ja ühiskondlikust aktiivsusest kõrvale suruvad, on ammu kildudeks. Kohe puruneb ka järgmine, mis ühiskonnas ikka veel levima kipub – et oma erialal edukad naised pole tihti kuigi perekondlikud ...
Aino Aaspõllul on kolm täiskasvanud last – ja neliteist lapselast, kelle kõigiga ta väga meeleldi suhtleb.
“Kõige rohkem suhtlen praegu kõige noorematega, sest nad elavad siin lähedal. Aga teistega loomulikult ka.”
Rõõmus vanaema räägib vahvast kogemata-komplimendist, mille ta laeval sai. “Sõitsime seltsiga Rootsi õppereisile ja korraga kohtusin laevas juhuslikult oma Tartus elava doktorandist lapselapsega. Rõõm oli suur meil mõlemal. Ja kui tema sõbrad küsisid minu kohta, et kes ma olen ning said vastuseks, et vanaema, kõlas mitmest suust, et see pole võimalik. Minul oli igatahes väga
lõbus!”
Aino Aaspõllu noorim lapselaps on praegu kolmene ning vanaemale meeldib käia oma Nupsikuga, nagu ta pisikest nimetab, kodulähedases poes jäätist ostmas.
“Need on mu rõõmud! Kui on selline Nupsik, siis on elu ilus. Lapselapsed hoiavad mu noore ja energilisena,” naeratab ta. Ja jutustab, et kui ta aastaid tagasi esimese lapselapse sai, ei uskunud keegi, kes neid koos nägi, et ta tegelikult polegi lapse ema.
“Siis olin ma pisut üle neljakümne ja mul oli endal ka pigem ema kui vanaema-tunne,” meenutab ta.
Sellelgi päeval, kui me Aino juures kohtume, istub tema elutoas seltskond lapselapsi, kes seal rõõmsalt monopoli mängib.
Tallinna haljastuse suhtes kriitiline
Kõik, mis puudutab Aino Aaspõllu isikut ja pereringi, on nii-öelda kerge teema. Ent kui jutt kaldub tema erialale, avaldub kiiresti teadlase pühendumus oma erialale ning ka tema kompromissitus.
“Eestis on dendroloogia ja selle õpetamisega maastikuarhitektidele lood ikka päris kehvad,” märgib Aino Aaspõllu. “Häid õpetajaid on vähe ja igasse kooli neid ei jätkugi.”
Kehvavõitu puu- ja põõsaharidus paistab spetsialisti silmale välja mitmelt poolt meie linnaruumides.
Enim saab Aaspõllult kriitikat meie armas roheline pealinn, kus valesid otsuseid ja tegemata töid jagub igasse linnajakku.
“Probleem on selles, et haljastuse üle otsustavad ametnikud, kes loodusest, selle seaduspärast ja erinevatest puudest-põõsastest ei tea piisavalt. Nii juhtuvad erinevad rumalad lood – näiteks nõuab Tallinna keskkonnaamet sellest suvest alates, et inimesed oma aedadesse jugapuuhekke istutaksid. Aga jugapuu on külmaõrn okaspuu Mandri-Eestis, mis hekiks eriti ei sobi, Nõmme liivasele kuivale pinnasele ammugi mitte,” selgitab ta.
Tallinna linnahaljastus on halvasti hooldatud, põõsagruppidest kasvavad juba ammu läbi isetekkelised puud. Linn on täis tuhandeid kuivanud ja poolkuivanud puid. Kui Narva maanteelt Kadriorgu keerata ja presidendi juurde minna, seisavad tee ääres kuivanud puud juba üle kümne aasta.
“Ei saa teha nii, et kõik otsustatakse hanke korras ja võidab kõige odavam pakkuja,” pahandab Aino Aaspõllu.
“Tuleks vaadata ka seda, kust plaanitakse taimi ja istikuid tuua. Kõige odavamad on need prügimäel ja ma tean, et nii mõnedki odavpakkujad kasutavadki Hollandis väljapraagitud taimi.
Hollandi puukoolides selliseid küll ei müüda ja õigem oleks istutada ainult Eestis kasvatatud puid ja põõsaid. Lõuna-Eesti puukoolides on neid piisavalt. On vaja ainult internetist vaadata ja seda peaks juba projekteerija tegema, et ei korduks selle kevade jant, kõik haljastajad ajasid taga isegi meile tundmatuid iluõunapuu sorte, projekteerija oli need ilusad pildid leidnud ühest Ameerika kataloogist.
Eesti Dendroloogia Selts on alati valmis nõu andma, mida istutada linna, mis sinna sobib. Tallinna linnaametnikud ei ole sellest huvitatud olnud. Eesti väikelinnade haljastajad konsulteerivad Eesti Dendroloogia Seltsiga, osalevad meie seminaridel ja õppereisidel,” märgib Aaspõllu.
Hullud soovitused linnaruumi
“Täielik jama!” tutvustab Aaspõllu raamatut “Linna rohealade hooldamine”, mis on koostatud Maaülikooli spetsialistide, kes õpetavad meie tulevasi maastikuarhitekte, kaasabil.
“Kuidas saab hekkideks, eriti pöetud hekkideks soovitada nii külmaõrnasid liike? Kus need Kalifornia ebaküpressi hekid, hekid hiibapuust ja Kanada tsuugast siis on Eestis laialt levinud ja kasvavad? Hekitaimed avatud ruumi omavalitsustele – sooerika (kõrgus 10 cm), kanarbik (15 cm), mahhonia, naistepunad jne. Linna – põldmurakas, viirpuulehine vaarikas, ebaküdoonia hekid. Levinud hekid olla harilik hobukastan, harilik jalakas, sanglepp – viimane võiks ju kasvada, kui oleks liikuva kõrge põhjaveega alasid nagu Hiiumaal ka mujal linnades. Tahaks näha ka sabiina kadaka hekki!” pahandab dendroloog.
Loomulikult juhtis Eesti Dendroloogia Selts raamatu vigadele tähelepanu kohe pärast selle ilmumist, kuid mingit kasulikku tulemust kriitika kaasa ei toonud.
Nii panebki Aino Aaspõllu kõigile neile südamele, kellele lähevad puud ja põõsad korda, olgu siis töö või hobina – dendroloogia seltsist saab nõu ja abi ning kindlasti saab sealt küsida ka seda, millised allikad sisaldavad reaalset ja tõest infot ning millised mitte.
