Lapsele peab selgitama, mis on kokkulepete rikkumise tagajärg. Rõhutan siinkohal sõna “tagajärg”, mitte “karistus”. Viimane tuleneb vanema võimupositsioonist ning põhjustab lapses trotsi ja vastupanu. Tagajärg on aga loomulik tulemus, kui midagi tehakse liiga palju. Keegi meist ei pääse neist, olgu laps või täiskasvanu.

Nii võibki näiteks öelda, et kui laps on ületanud etteantud ajalimiidi, siis tagajärg on pikem paus, et silmad saaks puhata. Või kui laps muutub pika ja intensiivse arvutimängu tõttu agressiivseks, siis on tagajärg lühem mänguaeg, sest on ilmnenud, et mäng stimuleerib liialt tema aju ega mõju hästi. Sel moel väljendad sa taas oma hoolivust, mitte ei ründa last.

Kui seadme äravõtmist rakendatakse karistusena või premeerimisvahendina, siis sellega süvendatakse probleemset käitumist, sest peamiseks eneseregulatsioonivahendiks on nutiseade.

Tihtipeale lähevad vanemad närvi, kui laps oma arengu-etappi läbib, ja võtavad seda väga isiklikult, kui ta kokkuleppeid rikub. Siis tuleb kodus üks suur pahandus teise otsa, tõstetakse häält ja ähvardatakse. Tegelikult ei tee laps midagi vihuti vanema vastu, tal on omad asjad ajada.

Peame vanematena arvestama sellega, et aju eri osad arenevad erineva kiirusega ja alles 20.–25. eluaastaks on aju küpsemise lõpetanud. Kõige hilisema arenguga on aju eesmine osa ehk otsmikusagar, mis aitab meil otsuseid langetada, impulsse kontrollida ning tahtejõudu rakendades olulisi asju korda saata, planeerida ja probleemidele lahendusi leida. Seepärast ole pigem valmis selleks, et enesekontroll ei ole lapse tugevaim külg. Seda peab alles arendama.

Lapsele peab selgitama, mis on kokkulepete rikkumise tagajärg. Rõhutan siinkohal sõna “tagajärg”, mitte “karistus”. Viimane tuleneb vanema võimupositsioonist ning põhjustab lapses trotsi ja vastupanu.

Kui nutiseade antakse lapsele kätte ilma igasuguste reeglite, piirangute ja kokkulepeteta, siis kirjutatakse sellesse stsenaariumi sisse ka probleemid. Vanemate reaktsioonid võivad ebameeldivuste ilmnemisel olla läbimõtlematud ning liiga emotsionaalsed, külvates lastes segadust.

Kõige ohtlikum kasvatusviis on selline, kus vanem on ettearvamatu ja tema reaktsioonides puudub selge loogika. Näiteks on lapsed pidevalt ninapidi nutiseadmetes ja vanem ei tee sellest väljagi, kuni ühel päeval viskab tal üle, ta vihastab ning lülitab vihaga WiFi välja või konfiskeerib kõik seadmed. Järgmisel korral ei tee ta sarnasest olukorrast väljagi ega juhenda ka, mida ta ootab. Kui vanem võimu sel moel kuritarvitab, õõnestab ta enda autoriteeti ning loob vastutöötamiseks soodsat õhustikku.

Telefon määramata ajaks arestitud

Kelly on korda saatnud mitu pehmelt öeldes piire kompavat tegu ja sellepärast on tal juba kuid nuputelefon. Tema kasuisa arestis nutitelefoni määramata ajaks, sest Kelly ühendas sellest omaalgatuslikult vanemakontrolli lahti. Ta on teo pärast küll vabandust palunud, mina annaks selle talle tagasi, aga mees ei luba.

Kelly ema

Selleks et teie vahel säiliks usalduslik side, on vaja kogu aeg ehitada silda, mitte seda lammutada. Parimaid tulemusi saavutavad vanemad, kes kõigest hoolimata usuvad lapse võimesse kokkulepetest kinni pidada ja on ise nii selged kui võimalik, et võimust ei saaks võimu kuritarvitamine. “Seekord läks natuke viltu, aga ma usun, et sa saad sellega hakkama! Ma tahan, et sa meie kokkulepetest kinni peaksid,” võiks olla selge sõnum. Alati on hea üle korrata, mida sa konkreetselt ootad – ehk annad lapsele suuna kätte.

Probleemide ilmnemisel kaasa laps arutellu, mis on tema arvates mõistlik lahendus ja tagajärg, kuidas ta saaks pahateo heastada, ning tehke kompromisse. Oluline pole mitte tagajärje suurus, vaid et see on olemas ja seda rakendatakse. Ka eesmärgid peaksid olema realistlikud, et neid oleks võimalik saavutada. Näiteks kui laps on harjunud 8 tundi päevas arvutimänge mängima, siis ei ole tegelikult realistlik arvata, et edaspidi mängib ta ainult 2 tundi.

Kui olukord on juba käest läinud, siis seadke pigem väiksemaid eesmärke, nii nagu kaalulangetajad. Siis on pettumuse asemel rohkem eduelamusi, mis aitavad tuua püsivamaid muutusi.

Probleemid noorima pojaga

Pere noorim poeg (10) sai esimese nutitelefoni enne kooli. See oli kingituseks kooli sissesaamise eest. Siis algasid ka jagelemised. Meil olid pikad ja põhjalikud jutuajamised, kahepoolsed kokkulepped, mida ta aktsepteeris, ent siis unustas. Algul andsime talle nutiaega 1 tund päevas, puhkepäevadel 2 tundi, ent ta hakkas seda aega peagi kuritarvitama ja meil oli keeruline selle üle arvet pidada.

Näiteks kui õhtul tulid külalised, siis kadus ta oma tuppa või jäi pikalt WCsse. Mõnikord, kui kodus sai tund läbi, läks sõbra juurde, telefon kaasas. Meil oli ka jutuks, et mänguaeg on siis, kui on õpitud. Paaril korral jäi ta aga vahele valetamisega, kui väitis, et tal on õpitud, aga see polnud tõsi. Iga päev olid meil lõpuks suured riiud, suhtlus algas ja lõppes sama teemaga.

Probleem tekkis ka sellest, et ta läheb nii mängudesse sisse, et ei suuda pooleli jätta ja välja tulles on tal võõrutusnähud. Ta ei suuda minuga normaalselt rääkida, uksed pauguvad ja ta süüdistab mind. Seetõttu tegime jõulude ajal, kui pere oli pikalt koos, reegli, et kõigile kehtib nutikeeld. See toimis hästi. Algul ei osanud ta midagi peale hakata, nühkis mööda seinaääri, aga siis tulid lauamängud lagedale ja sisekliima muutus paremaks. Kaklused jäid olemata.

Vahepeal oli ta ka mitu head kuud nuputelefoniga, millest ta polnud just vaimustunud. Seal olid algelised ussimängud, mis end aga varsti ammendasid. Ta harjus juba ära ja mingit tungivat nõudmist nutiseadme tagasisaamiseks ei tulnud. Olin valmis selleks, et teda hakatakse koolis tõrjuma, aga mingit narrimist ega paikapanemist polnud. Klassis oli vahepeal veel kaks last nuputelefonidega. Huvitav oli see, et poiss hakkas ise sõprade kallal õiendama, et nad on sõltlased. Ta ei saanud bussi oodates nendega rääkida, sest sõbrad olid telefonis ega pannud teda tähele. Ütlesid küll jaa-jaa, aga tegelikult ei kuulanud.

Suve alguses sai ta nutitelefoni tagasi ja ka varasem ärritus oli jälle platsis. Enne ei taha ta midagi teha, kui on nutiaja kätte saanud. See istub peas esimese mõttena. Eks see nõutust tekitab. Oleme proovinud eri stiimuleid pakkuda, et muu maailm ei kaoks. Päeva jooksul teeme vahvaid asju, aga seade on tema pingereas esikohal. Mõnikord näen ka helgeid kiiri, kui ta on juba enne aja lõppu seadme ise ära pannud. Näen, et tal on soov reeglitest kinni pidada, proovin seda tunnustada.

Kolme poja ema

Tunnusta muutusi, olgu need kui tahes väikesed. Enamasti kipume märkama ja esile tooma negatiivset käitumist, ent last – nagu ka täiskasvanut – motiveerib eelkõige see, kui märgatakse, mida ta hästi teeb.