Digimaailmas, kus kõik virvendab, plingib ja häälitseb, käib elu kiiresti. Nutivahendid stimuleerivad lapse arenemisjärgus aju liialt, mistõttu on tal raske lugeda raamatut või kuulata õpetajat – nad nõuavad, et ta räägiks kiiremini! Samavõrra kärsitud on nad saama tagasisidet.
Lapse võime tähelepanu koondada ja hoida on oluline näitaja tema hilisema toimetuleku suhtes. See puudutab nii suhtlemist, probleemide lahendamise võimet kui ka oluliste arenguliste nurgakivide läbimist.
Juba on täheldatud, et laste funktsionaalne lugemisoskus on kehvema süvenemisvõime tõttu langenud. Laps võib osata küll lauset kokku lugeda, ent ei mäleta lõpuks, mida ta luges. Puudu jääb loetust arusaamine ning mõnikord isegi taipamine, et õpik ei ole iPad ning et seal peab lehti pöörama ja midagi ei juhtu, kui näpuga neist üle libistada või püüda neid suumida. Kõlab uskumatuna, aga need on näited elust enesest.
Lapse võime tähelepanu koondada ja hoida on oluline näitaja tema hilisema toimetuleku suhtes.
Liigne aeg ekraanide eest põhjustab une- ja nägemishäireid, samuti rühi- ja kaaluprobleeme. Kokkuvõtvalt mõjutab ekraaniaeg nii füsioloogiat kui ka neuroloogiat, sest ainult aktiivsuse abil saavad areneda ajuosad, mis mõjutavad koordinatsiooni, motoorikat ja tasakaalu.
Uuringud kinnitavad, et mida rohkem aega lapsed nutiseadmetes veedavad, seda enam tekib neil ka vaimse tervise probleeme ning tohutust suhtlemisest ja sõprade hordidest hoolimata tunnevad nad end üksikumana kui kunagi varem. Õpetajad on täheldanud, et suheldes on lastel raske silma vaadata ja nad väldivad otsekontakti – see süvendab üksindustunnet veelgi.
Digidetoks Prantsusmaa koolides
Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes keelati Prantsusmaal 2018. aastast kooliõpilastel nutiseadmete (telefonide, tahvelarvutite ja nutikellade) kooliruumides kasutamine. Detoksi seaduse (detox law) nime all tuntuks saanud keelu eesmärk on anda lastele puhkust sotsiaalmeedia survest ning taastada nende õigus mitte olla kogu aeg kõigiga ühenduses. Samas suunas mõeldakse ka Taanis, Rootsis ja Suurbritannias.
Eesti haridusministeerium pole selliseid samme astunud, nutiseadmete tunnivälist kasutamist reguleerib iga kool ise. Paljudes algklassides annavad lapsed telefonid hommikul õpetajale ja saavad need alles koolipäeva lõpus tagasi. Kasutatakse ka nimelisi taskuid klassi seinal, kuhu laps tunni ajaks seadme paneb ning saab seda vahetunnis kasutada.
Äärmuslikud keelud kõnelevad sellest, et tehnoloogia kiire arengu tagajärgedega ei tulda veel toime. Paradoksaalsel moel on lihtsam kehtestada piiranguid kui leida viise, kuidas nutiseadmetest laste arengust lähtuvat kasutegurit välja pigistada. Statistikagi näitab, et valdavalt kasutavad lapsed seadmeid ju meelelahutuseks, mitte õppimiseks ja et koolikius on virtuaalmaailmas kasvanud.
Et just prantslased on digiseadmete kasutamise piiramisel esirinnas, pole imekspandav, sest nad on tuntud distsipliini väärtustava kasvatusfilosoofia poolest ja on juba kogenud, millist mõju avaldab see väikelastele.
Prantsuse lapsevanemad armastavad väga oma järeltulijaid ja sel põhjusel annavad nad laste käitumise suhtes selge raamistiku ega pelga kasutada sõna “ei”. Seeläbi õpetavad nad lapsele enesekontrolli. Nad usuvad, et selged piirid tagavad lapsele arenguks ja kasvamiseks vajaliku turvatunde, mis on ka tõsi. Julgus võtta vanemlikku vastutust ja langetada lapse heaolust lähtuvaid otsuseid, seada eakohaseid piire, jäädes samas toetavaks ja empaatiliseks, koondub nimetuse alla “autoriteetne vanemlus”. On tõestatud, et see annab parimaid tulemusi.
Piirangud, kokkulepped ja tagajärjed
Varem või hiljem saab laps esimese nutiseadme, mille kõrvalmõjudeks lisaks kopsakale rahalisele väljaminekule on kõikvõimalikud nüansid, mida kasutusjuhendis kindlasti kirjas ei ole.
