Inimene on arvuti teener
Viimastega kipun vaidlema ja väidan, et minu jaoks on kogu kompuuterlus alles kiviajas ja üha rohkem on inimene arvuti teener (mis see sõltlane muud on). Oponentidele maalin nüüd pildi, kuidas mina arvutiga suhtlemise värki ette kujutan: tulen tuppa, ütlen tere ning see kuvariks nimetatud liistakas laua peal ütleb kenasti tere vastu. Annan käskluse, et näita mulle midagi. Ja ta näitab. Tahan teada näiteks, kes on Pariisi kohta öelnud, et ta tänab saatust, mis on näidanud talle linna, mille aura on teda alati vallanud. Ja arvuti ütleb, et see oli Adolf Hitler (muuseas ongi). Ja nii edasi. Sõnaga – arvutil on minu meelest veel arenguruumi, mina aga enam ei arene. Selles mõttes sarnanen omaaegse nõukogude riigijuhi Leonid Brežneviga. Kui temale arvutit näidati, jorisenud ta tuttavas pudikeeles:
“Potšti kak televizor.”
Kui olin korduvalt oma muret valjuhäälselt kurtnud, avastasin ühel päeval ootamatult ukse üsna põnevasse maailma. Asub see maailm TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris, kus vähemalt kaks filosoofiadoktorit – Einar Meister ja Tanel Alumäe – on juba palju aastaid selle nimel vaeva näinud, et minusuguse eespool mainitud fiktsioonid täide läheks. Tanel Alumäe, küll kõigest 34 aastat vana (hmh!), sattus kõnetuvastuse teemaga silmitsi juba üle kümne aasta tagasi Saksamaal. Vestlusest Alumäega selgub, mida kõnetuvastus endast kujutab. Et see ongi just see, mille kohta teavet otsima olin tulnud: mina räägin mikrofoni ja mõne aja pärast ilmub räägitu tähtedena ekraanile.