Edgar Savisaar annab 2003. aasta suvel intervjuud Eesti Ekspressile Tiit Blaat

uidugi oli see puhas iroonia - ajal mil tema perspektiivid olid üpriski lahti, ning mees võis endale nende teemade ümber naljatamist lubada.

Edgar Savisaart on läbi aegade esitatud kas jõulisena või nurkasurutuna, isegi mütoloogilise olendina. Järgnevas ilmub ta lugeja ette läbi omaenda ütlemiste, mis iseloomustavad teda kolmest erinevast kandist.

ESIMENE TAHK: Edgar Savisaar ja võim


Savisaare suhe võimuga, võimul olemise ja võimule pürgimisega on tema poliitikunärvi keskmes püsinud läbi aegade. See lõng jookseb läbi tuhandeleheküljelise monumentaalteose „Peaminister“. Võim kui ülim siht kujundas Savisaare teekonna läbi iseseisvuse taastamise järgse aja, mil ta enam valitsusjuhi kohale ei jõudnudki.

Aga mis siis ikka – kui mitte Eesti riigis, siis oli Savisaar poliitikuna ikkagi pidevalt võimul. Oma ministeeriumis, oma Tallinnas, oma Keskerakonnas.

Küsimusele, kui kaua ta kavatseb veel Keskerakonda juhtida, andis Savisaar läbi aegade ühe ja sama vastuse: „Nii kaua, kui keskerakondlased mind oma juhiks valivad.“ (2000) Nad valisidki, kuni sügisel 2016 oli see aeg ümber.

Savisaare suhe võimuga asub ka Eesti ilmselt aegade pompöösseima poliitikust tehtud teatrilavastuse „Savisaar“ tüvel. Mida aeg edasi, seda enam hakkas kaduma piir Edgar Savisaare reaalmaailmse sihiseade ning mütoloogia vahel, mis fluidumina tema tegelaskuju ümber hõljus.

„Keskerakond ju loodi võimuloleva parteina,“ mainis Edgar Savisaar 2001. aastal antud intervjuus. Tõsi, see juhtus ajal, mil Savisaar oli ise peaminister. Pärast tagasilööki 1995. aasta lindiskandaali näol arvasid paljud, et Edgar ei naase poliitlavale, kuid võta näpust.

Ning kui seejärel konkurendid leidsid, et Keskerakond koos Savisaarega tuleb jätta isolatsiooni, nägi selle nädala jubilar ikkagi võimalusi sellest seisust välja murda.

„Kas te peate üldse võimalikuks, et nii suure toetuspinnaga partei jääb pikaks ajaks valitsusest välja? Teisalt, me oleme ainus erakond, kes ei karda olla opositsioonis ja seetõttu ei pea me iga hinna eest trügima igasse võimalikku valitsusse.“ (2000)

"Kui kolmikliit enam ise üksi hakkama ei saa, siis on ta valmis tegema kokkuleppeid kellega tahes, kindlasti ka Savisaarega."

Savisaar ei eksinud - vähemasti mitte täielikult - kuna Keskerakond tõusis tema juhtimisel valitsusse ka hiljem ning ka Savisaar ise täitis ühe korra ministrirolli.

„Kui kolmikliit enam ise üksi hakkama ei saa, siis on ta valmis tegema kokkuleppeid kellega tahes, kindlasti ka Savisaarega.“ (2000)

Kuid tal ei olnud õigus selles mõttes, et hoolimata megapopulaarsusest valijate seas, iialgi ei lastud teda enam ise võimutüüri hoidma. Alati leidus piisavalt hääli tema vastu, ning soov või vajadus lükata Savisaar kõrvale dikteeris Eesti poliitika põhiliinide kulgemist aastakümneid.

„Savisaare jõulisus on talle olnud nii eelis kui ka toonud teatavaid probleeme“ (rahvaliitlane Jaanus Männik, 2000)

„Keskerakonnast kujuneb üks Eesti domineerivaid parteisid. Aga meil on mitmeparteisüsteem, neid domineerivaid parteisid jääb teisigi. Tõenäoliselt kas Isamaaliit või Reformierakond omab selleks häid väljavaateid.“ (2001)

Oma hilisemail poliitikuaastatel ei rahuldunud Savisaar ka riigivõimu toimetamises kõrvaltvaatamisega. Seda valdkondades, mis traditsiooniliselt on Eestis keskvõimu pärusmaa. Kuna ta ei saanud juhtida politseid, loodi mupo. Kuna tal olid probleemsed suhted üleriigilise meediaga, asusid tegevusse Tallinna Televisioon ja munitsipaallehed. Kuna pangad allusid ikka veel teistele, asus pealinn looma omaenese panka ning tegeles sellega 2018. aastani.

Veidi teistsuguse tooniga Savisaart kuulsime alles pärast ränka terviseriket, kui Maaleht meenutas usutluse käigus, et 1990ndate algusest peale ei läinud tal korda enam peaministriks tõusta.

„See oli hoopis teine aeg. See oli aeg, mil tasus olla peaminister. Ma olen väga uhke selle aja üle. Praegu… ega ma ei kujutaks end väga peaministrina ette.“ (2015)

Edgar Savisaar 2009. aastal
Andres Putting

TEINE TAHK: Edgar Savisaar ja rikkus/vaesus

„Ma ei ole vaene inimene. Aga ma ei ole ka nende hulgas, kes hädaldavad, nagu Rein Lang Kuku raadios - et mis siis saab, kui nad tulevadki võimule ja hakkavadki vaestele jagama kõike, mis meil on.“ (2000)

Savisaare sotsiaalne paleus oli esialgu Eestis suhteliselt hästi toime keskklassi loomine. Sellega pidid tegelema kõik keskerakondlased.

„Me kanname erinevaid aateid, aga kõigil on üks põhieesmärk - aidata kaasa tugeva keskklassi kujunemisele.“ (2001)

„Ma ei ole vaesuse poolt. Teistsuguse poliitika puhul oleks Eestis palju rohkem rikkust ja see oleks inimeste vahel palju ühtlasemalt jaotunud.“ (2000)

Samas leidis Savisaar, et eestlased on oma olemuselt individualistid. „Kuna meil ei ole ka arvestatavat suurtööstust, ei ole seda kohta, kuhu vasakpoolsus võiks koguneda.“ (2001)

„Omal ajal heideti Tiit Vähile ette, et ta juhib riiki nagu autobaasi. [Jüri] Mõisale võib ette heita, et ta juhib linna nagu panka. Kusjuures ta arvab, et nii peabki olema, et rikkad ja edukad ärimehed linna juhivad.“(2000)

Savisaare kunagisest väidetavast ütlusest, et Eestit valitsevad tegelikult 30 perekonda, kujunes oma elu elav legend, mille algallikat täna on võimatu leida, kuigi seda jätkuvalt osundatakse. Kuid rikastele pankuritele valmistas Edgar Savisaar muudegi sõnavõttudega palju meelehärmi.

"Ma ei ole vaesuse poolt. Teistsuguse poliitika puhul oleks Eestis palju rohkem rikkust."

Nii pani ta 1995. aastal protestima Hoiupanga juhi Olari Taali, kui Savisaar siseministrina kandis Brüsselis Euroopa sise- ja justiitsministrite kohtumisel ette: Eestis suundub kuritegevus pankadesse, kus leiab aset suur rahapesu. Taali meelehärm sai avalikuks juba siis, kui Keskerakond oli valitsusest lahkunud.

1996. aastal andis Savisaar intervjuu Läti ajalehele Neatkariga Rita Avize, milles väitis, et igal endast lugupidaval Eesti pangal on ühelt poolt suhted mõne maffiastruktuuri ning teiselt poolt mõne parteiga. Usutlus tekitas Eestis parajat furoori.

Igal juhul ei omanud Savisaar tol ajal rikkuse ja rikaste suhtes erilisi illusioone. „Ma pole nõus primitiivse arvamusega, et linna peavad juhtima rikkad, sest nemad ei varasta. Vanasõna ütleb: «Vaesed varastavad, rikkad röövivad.» Midagi pole teha, inimese ahnusel ei ole piire. Inimest tuleb kogu aeg tagasi hoida ja siin pole vaesel või rikkal erilist vahet. On naiivne mõelda, et rikkad ei varasta.“ (2000)

Edgar Savisaar (keskel) Keskerakonna kongressil Tallinnas sügisel 2015, mil ta viimast korda erakonna esimeheks valiti
Hendrik Osula

KOLMAS TAHK: Savisaar ja välisilm

Iseseisvuse taastamise järel Eesti eliidi poolt võetud selge suund lääne struktuuridesse integreerumiseks jättis Savisaare kas skeptiliseks või vähemalt külmaks. See ei olnud tema teema, tema valdkond, ning see väljendus nii tema intervjuudes, kui tegevuses Euroopa Liidu referendumi eel aastal 2003.

2000. aastal teatas Savisaar: „Eestist on saanud Helsingi tagahoov“. Ta ei lugenud siiski Eestisse toona sisenevaid välisinvesteeringuid jäägitult negatiivseks nähtuseks. „Küsimus ei ole väliskapitalis kui niisuguses. Ei ole mõtet teha minust väliskapitali vastast, aga ma ei ole ka ülioptimistlik sellega seoses.“ (2000)

Teemades nagu NATO ja Euroopa Liit leidis Savisaar alati midagi kritiseerida, ehkki tagantjärele võib neid argumente pidada pehmelt öeldes otsituiks.

Näiteks NATOsse pääsu eelduseks pidas Savisaar Eesti-Vene piirileppe sõlmimist. „On riike, kus kaitsekulud on väiksemad kui 2%, aga ikkagi on nad NATO liikmed. Vaja pole mitte seda, et Eesti oleks hambuni relvis, vaid seda et me suudaksime ise toota kogu Euroopale vajalikku julgeolekutunnet. Näiteks, juba aastaid seisab allakirjutamata piirileping Venemaaga. Arvan, et kuni see on tegemata, jääme ikkagi NATO ukse taha. Olgu meie kaitsekulud 2 või 5%. Isegi siis, kui me kaitsekulude tõusu arvel lõpetame viimase kooli ja haigla finantseerimise.“ (2000)

Mõnevõrra hiljem oli ta asjadega juba paremini kursis. „Muidugi on NATO Eestile julgeoleku aspektist tähtis. Kuid praegu mõtestab NATO ju ise oma rolli ümber. Kui NATO loodi, oli selle sisuline eesmärk, et vajadusel tuleksid ameeriklased appi Euroopat kaitsma. Mitte keegi ei osanud mõelda sellele, et võiks tekkida olukord, kus Euroopal oleks vaja minna appi Ameerikat kaitsma. See on täielik paradigma muutus. Me kõik peame rohkem mõtlema sellele, missugune on NATO tulevikus. Igatahes mitte see, mis enne 11. septembrit.“ (2001)

"Eesti ideoloogia on olnud loota üksnes teistele ja ise mitte midagi teha".

Euroopa Liidu kohta andis Savisaar lihtsalt mõista, et on tähtsamaidki asju.

„Me toome sageli eeskujuks Iirimaad. Tegelikult ei ole me liitumisläbirääkimistel suutnud saavutada mingeid selliseid eritingimusi, mis olid Iirimaal. Miks me siis eeldame, et Eestit ootab EL-is iirlastega samasugune edu? Veelgi enam. Me ei ole eritingimusi taotlenudki, sest me ei ole endale selgeks teinud, mida me õieti tahame. Eesti ideoloogia on olnud loota üksnes teistele ja ise mitte midagi teha.“ (2000)

„Me oleme Eestis ainus poliitiline partei, kes on välja kuulutanud parteisisese diskussiooni Euroopa Liiduga ühinemise suhtes. Mulle teeb aga üks asi muret. Kuigi teiste parteide esimehed räägivad, kui suured Euroopa Liidu toetajad nad on, siis ma ei näe, et nad oma parteide sees väga vaidleksid ja arutaksid.“ (2001)

„Ma olen nendes küsimustes olnud võrdlemisi neutraalne. Arvanud, et see ei ole minu missioon võidelda ühinenud Euroopa eest või vastu. Keskerakond ei ole loodud euroliidu toetamise või mittetoetamise printsiibil. Kui Keskerakond loodi, siis mitte see ei olnud aluseks.“ (2003)

Kõik Edgar Savisaare tsitaadid selles loos on pärit autori usutlustest temaga aastail 2000-2015. Sügisel 2015 tehtud intervjuu sündis koos Jüri Aarmaga.