Eduard Vildele pühendatud välinäituse ülespanek Tammsaare parki. Erakogu

Eduard Vilde lähedasi muidugi meie seas enam ei ole. Küll on ta kohal eestlaste rahvuslikus teadvuses: vägevad psühholoogilised romaanid, tänapäevalgi soont tabavad komöödiad ning pilatekstid, ajakirjanduslik sarkasm lausa, rääkimata põnevusjuttudest, krimikirjandusest, mille Vilde meile esimesena ägedalt kokku kirjutas... Vilde looming on üks me tüvitekste, seni veel ühine alateadvus.

Kuigi aasta-aastalt pelgan ma, kui paljukest seda alles jääb, noid tsitaate, mida loopida, noid mõttekäike, mida kõik vestluskaaslased mäletavad, noid raamatuid, mida me jagame. Kas tuleb ka uusi asemele?

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: