Eesti laulupidu Donnerwetter’i ja tšort poberi vahepeal
Oma sõnu kinnitamaks, tuleks kombekohaselt alustada helilooja Alo Põldmäe kirjutatud muusikast. Ma ei saa aga kuidagi lahti tundest, et tuleb alustada sellest, mille “Emajõe ööbikute” kunstnik Kristiina Põllu on peitnud 150 aasta taguse Eesti laulupeo korraldajate suurde seinakappi.
Meelitervendav etendus
Selles seinakapis on peidus ühtehoidmist vajav rahvas. Neid me ei näe. Nemad ilmuvad selges eesti keeles oma meelt avaldava koorina publiku ette siis, kui on vaja sõnadele kaalu anda, kui teisiti enam ei saa. Ja reaalselt on kapis peidus keisri pilt ja Eesti rahvarõivad, papa Jannseni napsipudel ja Lydia Koidula hingeülendavad luuletused. Ka mustad kaabud, kui mu mälu mind nüüd alt ei vea.
Lavastaja Ivar Põllu teatritaju geniaalsust väljendab muu hulgas ka see, kuidas ta on lahendanud dirigendi – siin orkestri ja kooride juhataja – kohalolu. Nimelt dirigeerib lavastuse muusikajuht Markus Leppoja ooperit sealsamas keskkonnas, kus laulavad, liiguvad ja tegutsevad meie ajaloost tuttavad tegelased.
Lavastaja ja kogu tegijate meeskonna mu meelest suurim võit on see, kuidas nad on osanud üleelusuuruse paatose nii edasi anda, et see ka kõige pessimistlikuma ja küünilisema kuulaja-vaataja meeli saab ülendada. See muide on Ivar Põllu puudutuse võlu, et tema lavastustes käsitletakse maailma asju ülitõsiselt ja ometi lahkud etenduse lõppedes saalist tervema meelega.
Ööbiku laul
Helilooja Alo Põldmäe on kirjutanud kaasaegse ja klassikalise helikeelega ooperi. Orkestris on keelpillid, saksofonid, klaver ja aukohal löökriistad. Koolitamata kuulaja kõrvgi märkab ses muusikas me tänapäeva temposid, džässilikkust ja väga kohati midagi sellist, mis räpile lähenes. See muusika juhatas mitu korda etenduse jooksul mõtted selle juurde, et see, millest me 150 aastat tagasi ilmselt isegi unistada ei osanud – professionaalne kaasaegne ooper – on nüüd kogu oma ilus olemas. Olemas nii, et see võib muuta maailma paremaks paigaks.
Leelo Tungal on tolleaegse ööbikulaulu tõlkinud tänapäeva eesti keelde. Toon vaid mõned näited suurepärastest mõttesillerdustest.
Lydia laulab: “Ükskord siiski muusika / vabaks võitleb Eestimaa!” Papa Jannsen laulab: “Saagu jumal, mis ta kohus, saagu keiser, mis ta kohus – / siis ei ole meie laulupidu mingil määral ohus. / Ja et võimudele tasuma peaks omal viisil kümnist, / oma pidu sestap alustame ikka keisrihümnist.”
Libretos ja lavastuses on tugevalt sees see, et Carl Robert Jakobson, kes on Lydiale Koidula nime andnud, lahkub laulupidu plaanivast seltskonnast just kompromisside pärast kirikuõpetajatega. Koor laulab: “Keiser saagu oma osa, jumal oma osa… / Kirik keset küla – see on Eesti pärisosa…”
Soovitan tähelepanu pöörata Jakobsoni mängiva ja laulva Märt Jakobsoni joonistatud habemele. See on just see, mis mu jaoks detailina iseloomustab head teatrit. Seda, et laval on kõik võimalik. Ka see, et meie kuulsad ärkamisaja heliloojad osutusid (visuaalselt) üks neegriks ja teine indiaanlaseks, kes laulsid puhtas eesti keeles. Ülivaimukas see kõik. Pintsakutest grimmi, valguse ja mõttejõuni välja. Julgelt saab öelda, teist Eestit ei ole kusagil, seisame siis tema eest.
Kaasaegne ja klassikaline, nii nagu üks kunst olema peab. Lydia laulab lavastuse finaalis: “Miks ei ole rahul ruumi, / rammu väikse rahva aul? / Keset sõnasõdu kuumi / rahu teha tahab laul. / Võib ehk ainult muusika ühte liita Eestimaa?”
Tartu Uue Teatri unustamatute tegude hulka jääb see lavastus muu hulgas ka sellega, et ta pisikese draamateatrina julges võtta oma rüppe suurepärased lauljad, pillimehed ja koori ning ühendas nad kõik ühte, selle lillesidemega, mille nimi on kultuur.
Ivar Põllu, mis “Emajõe ööbikute” lavastamisel üllatas, vaimustas, kurvastas?
Vaimustav on andekate inimestega koos töötada. Teha midagi sellist, mida kunagi elus varem pole teinud, õppida teistelt. Vaimustas ka Uue Teatri meeskonna võimekus oma jõudu teravalt fokuseerida, et lava ja lavastus valmiksid kiiresti ja optimaalselt.
Mida sa ooperit lavastades uut õppisid?
Õppisin muusikat usaldama. Ooper on ju väheste sündmustega ilus draamalavastus, kus muusikaline kujundus on juba ette antud, kui liialdada. Õppisin seda usaldama. Avastasin, et heas ooperis on muusikas kõik olemas, esmatasandil voolab kõik muusikast välja, kogu liikumine ja psühholoogiline joonis. Sammudeni ja peapööreteni välja. Seda on võimalik muusikas peaaegu et näha. Ja et seda on võimalik realiseerida. Ning et see jääb laval püsima ja toimib koos publikuga ka.
Kui palju sinu kujutluses olevast lavastusest hiljem realiseerub? Kas lavastusplaan sünnib koos kunstnikust abikaasa Kristiinaga lavakujundust välja mõeldes?
Lavastusplaanid on mõnes kohas detailsemad, mõnes kohas mängulisemad. Suuremas ja tähenduslikumas plaanis paneme selle Kristiinaga koos paika, sest see peab ju väljenduma lavakujunduses ning seda peab ehitama enne peaproove. Samuti on paljud muud osad tihti detailideni väliselt paigas. Ehk siis maailmanägemus, mida peaks publik nägema ja tundma.
Kuidas selleni jõuda ning kuidas näitleja selle sees elab ja toimetab, on eri lavastuste puhul erinev. Sõltub palju ka sellest, kuivõrd trupp tahab kaasa mõelda ja kaasa mängida. Näitlejatele peab alati laval jääma mänguruum, et neil oleks huvitav. Aga see ei tohi lõhkuda ideed, seda algset pilti. Kui trupi ja idee saab sünkrooni, siis saab alati jumalikku nalja ja piire pole.
