Peielaual on ajalooliselt kaks tarvilikku eesmärki: panna lahkunu eluteele nii väärikas punkt, et ta teispoolsusest tagasi ei tuleks etteheiteid tegema, ja sööta kaugelt tulnud peielistel korralikult kõht täis.

Surmast, leinast ja matustest on nii eesti kui ka muu maailma kirjanduses rohkesti juttu. Kuigi tegu on justkui kurva sündmusega, pakub see rohkesti huvi ning kõneainet.

Andrus Kivirähki kirjutatud näidend “Eesti matus” on draamateatri laval suure menuga läinud juba 18 aastat ning teater on teada andnud, et alles tuleval jaanuaril on nad valmis sellele joone alla tõmbama. Etendust kannab kestev ja toidurikas peielaud, mille käigus leiab aset ka tants. Sündmused lihtsalt arenevad nii ja selles pole midagi erakordset.

“Inimesed on peiedel teinekord üsna rõõmsad, sest tegu pole nende peiedega,” on sõnastanud kirjanduslik kokk Nanny Ogg.

Aga üldisemalt — kui vaadata surma, matuseid ja peiesid meie kirjanduses, siis jääb see päriselule pigem alla. Ainuüksi Maalehes töötades olen sattunud kahele lugejate räägitud juhtumile, kus ühel korral ärkas surnu ellu sel ajal, kui arst sealsamas toas tema surmatunnistust täitis, ja teisel juhul tõusis inimene keset ärasaatmistalitust kirstus istuli.

See selleks. Vaadakem nüüd lähemalt, mida võiks sisaldada klassikaline peielaud, mida võtta, mida jätta ning milline oleks sellisel sündmusel sobiv muusika.

Avalehele
87 Kommentaari
Loe veel: