Kalabugini nimi on eriti levinud Baškiirias. Aga Tallinnas sündinud Valeri Kalabugini juured ulatuvad isa poolt Armeeniasse. Ja oma perekonnanime sai ta venelannast emalt, kel Baškiiriaga pole kunagi mingit pistmist olnud.

Isaga kohtus omaaegne ERSP sidemees ja Eesti Komitee pressisekretär Valeri Kalabugin juba täiskasvanud mehena. On pool aastat elanud ja töötanud Jerevanis. "Isa oli insener-energeetik. Ehitas Armeenia Razdani elektrijaama Jerevani lähistel ja hiljem oli selle peainsener."

Ema valis Tallinna

Insenerid olid ka Kalabugini emapoolsed esivanemad. "Minu vanavanaisa oli Nobeli esindaja, mistõttu perekond sõitis väga palju maailmas ringi, elati eri rahvaste seas ja suhtuti nendesse austusega, mitte nii, nagu nüüd on venelastel moes."

Ema tuli Eestisse pärast sõda, kui oli lõpetanud Ukrainas kõrgkooli kuldmedaliga, see andis lõpetajale võimaluse ise valida endale tulevane elu- ja töökoht. "Ema otsustas valida Tallinna, kõige läänepoolsema punkti.

Ilmselt tahtis põgeneda võimalikult kaugele sealt, kus igal pool olid järved ja tiigid pärast Stalini korraldatud näljahäda inimjäänuseid täis. Ja tuli siia koos oma ema ja tädiga."

Koolitee viis Kalabugini Tallinna kunagisse kuulsasse Lenderi tütarlastegümnaasiumi, millest Nõukogude ajal sai vene õppekeelega 6. keskkool.

Õpilased ise nimetasid kuuendat kooli huligaanide kasvuhooneks. "Kuigi õpetajad rääkisid, et meie kool on Tallinnas parim. Ja tagantjärele meenutades oli see päris huvitav koht.

Mingeid eestivaenulikke inimesi sealt igatahes ei tulnud. Meil polnud niisuguseid probleeme kui tekkisid neil, kes hiljem suure lainena Eestisse toodi."

Kalabugin võrdleb oma kooliaega eluga elevandiluust tornis, kus kirjeldati küll eri maade loomastikku ja taimestikku, aga inimestest ei räägitud mitte midagi.

Samas räägiti suurest kodumaast NSV Liidust ja ülistati vene keelt.

“Rahvarinde aegu kohtasin üht oma endist õpetajat. Jutt läks, nagu tol ajal ikka, poliitika peale. Ja õpetaja prahvatas: “Aga meie koolist läks üks poiss Interrindesse. Issand kui õudne! Nii hea poiss ju oli...”.”

Kalabugin teab, et tema kunagised klassikaaslased “ei seedi” venekeelseid ajalehti. Üks endine klassikaaslane ostvat vaid kord aastas Molodjožka. Lootuses, et miski on muutunud. Ent iga kord jooksvat pärast lugemist vastikustundega käsi pesema.

“Venelastel on üldse selline kummaline komme – lastele nad tõtt ei räägi. On harjunud kartma oma võimu ja selle metsikust. Kõik probleemid vaikitakse maha! Eks see kehtib ka praegu, orjamentaliteet on sügavalt sees.

Koolikavas oli muidugi ka eesti keel. Ent üksnes fakultatiivse ainena. “Muidugi saavad lapsed sellisest asjast kohe aru. Õpetaja oli eestlane, kes meile väga hästi välteid seletas. Muidu valitses neis tundides täielik kaos. Karjuti, joosti, hüpati.”

Paremaks inimeseks saamise huvides saatis ema poja proletaarsesse miljöösse – tehasesse Punane RET.

Samal ajal õppis Valeri Tallinna polütehnikumis. “Mind huvitas elektroonika, aga viimasel kursusel kästi mul mehhaaniline reduktor välja arvutada. Nii jäigi tehnikum lõpetamata. Edaspidi õppisin ise, otsides raamatukogus ingliskeelseid raamatuid elektroonika alalt.”

Punases RETis töötades hakkas Valeri Kalabugin juba täiskasvanud mehena eesti keelt õppima.

Sellest rääkides meenub talle üks seik lapsepõlvest. “Vaatasin väikse poisina imestusega, et mis tähtedes küll mõned tekstid on kirjutatud – pole nagu tuttavad! Siis ütles ema: “See on kirjutatud eesti keeles. Jäta endale hästi meelde, et siin elab eesti rahvas, neile kuulub see maa. Nemad on siin peremehed, meie oleme külalised ja peame käituma nagu külalised.”

Seda rääkis ta siis, kui ma viieaastasena tähti õppisin. Muidugi on niisuguseid inimesi, kes sellist juttu räägivad, venelaste seas hästi vähe.”

Kaduge siit kõik!

Räägime Valeri Kalabuginiga ka lõimumisest.

“See läheb iseenesest, kui sa vastu ei puikle,” arvab ta. “Kui sa ei tunne, et see maa ja rahvas sulle võõras on. Kui aga tunned, võib sust saada potentsiaal-ne vaenlane või ebalojaalne inimene.”

Jutte eestlaste erilisest vaenulikkusest muulaste vastu peab Valeri Kalabugin täielikuks jamaks. “Venelastega võrreldes on eestlased tuhandeid kordi tolerantsemad!”

Perestroika aegu ründas Kalabuginit tema rahvuse pärast keegi soomlane. Mingil üritusel. “Küsis, et kes ma rahvuse poolest olen. Mina vastasin, et venelane. Ja mis te siin teete? Kaduge siit kõik ära. Miks te ära ei sõida? Ma mõistsin teda täielikult. Ning noogutasin selle jutu peale.”

Kalabugin leiab, et tolle soomlase jutu mõte oli õige. Need suured massid on ju siia toodud täiesti ebaseaduslikult. Et asustada maa ümber võõra rahvaga. Seda ajaloolist ebaõiglust oleks võimalik nüüd parandada. Kuid inimesi peopesale võtta ning ära viia ju ei saa.

“Õpi eesti keelt ja käi paljajalu vaiksel metsateel, nagu laulusalm ütleb,” soovitab ta. “Õpi seda loodust armastama, seda maad. Kui sa maad ei tunne, ei oska sa seda ka armastada.”

Kool jäi pooleli

Pärast Punast RETi töötas Kalabugin mitmes kohas tehniku ja laborandina. “Kooliharidus jäi mul pooleli, aga seda rohkem õppisin omal käel.

Puhtjuhuslikult õnnestus mul saada Teaduste Akadeemia raamatukogu lugejaks. Püüdsin end harida eeskätt lääne raamatute najal.

Tahtsin tunda elektroonikat ja selles vallas ehk midagi huvitavat välja mõelda. Aga kataloogides tuhnides tellisin ka kõik raamatud, kus pealkirjas oli sõna freedom.”

Tollane dissidentlik kirjandus veel Valeri kätte ei sattunud. “Vene ühiskond on tugevasti kihistunud. Eri kihid omavahel ei lävi. Oli niisuguseid, kes neid raamatuid omavahel levitasid. Nii et see teistesse kihtidesse ei sattunud.”

Solženitsõni kuulus Gulagi teos sattus Valeri kätte alles 1980ndate algul Armeenias, kus see vilkalt ringi liikus. “Ja lugemise eest võeti seal raha, vist 25 rubla päev.”

Sama põrutavalt mõjus Valeri Kalabuginile ehk ainult Dante “Jumalik komöödia”. “Kõik Solženitsõni kirjeldatu jooksis kokku sellega, mis ma siit-sealt kuulnud olin ja ma sain aru, et niisugust elu enam elada ei taha.”

Sellest ajast meenutab Valeri depressiooni ja ummikusse jõudmise tunnet. “Vene protest võtab metsikuid vorme – juuakse end põhja. Miks? Sellepärast, et ühiskond probleemidega tegelda ei taha. Protestijad aga metsistuvad.”

“Siis tuli pööre ülalt – Gorba oma perestroika ja glasnost’iga. Mina tegelikult pööretesse ülalt ei usu. Aga kui Raekoja platsil kuulutati välja Eesti kodanike registreerimine, sain otsekohe aru, et see on algatus, mis ei tule ülalt ja, mis kõige tähtsam, et see, mis on ette võetud, on poliitiliselt ja juriidiliselt ainuõige tee. Mis on puhas ja mille peale võib loota.”

Ja kui juba naised – nagu Lag-le Parek ja Eve Pärnaste – tänavale läksid, mõistis ta, et ollakse jõutud otsustavasse etappi. “See tähendas, et rahva kannatus oli otsa saanud. Lõplikult.”

Enda kohta ütleb Kalabugin, et kirjutas sel ajal luuletusi ja avaldas neid ajakirjas Raduga.

Kas “Tõde ja õigus” on ka läbi loetud?

“Vene keeles. Siis, kui ma veel eesti keelt ei osanud. Nii et eesti kirjandus mulle mingi võõras nähtus pole.”

Istusin vaikselt ja urgitsesin

Ta mäletab, et esimesele Rahvarinde kongressile jagati kutseid täiesti suvaliselt, täiesti arusaamatul alusel.

“Sain aru, et see kõik on kusagilt dirigeeritud, midagi lavastuse taolist. Igasugune spontaansus puudus. Kutse tõi mulle Teet Kallas. Ma olin tänulik, samas aga mõistsin, et kongressile kedagi ei valitud.”

Kuigi Valeri Kalabugin tõlkis ingliskeelseid filosoofilisi teoseid vene keelde ja avaldas neid vaid samizdat’i kaudu, keeldub ta end nimetamast mingiks põrandaaluseks või dissidendiks. “Olla dissident tähendab midagi teha. Mina aga ju istusin vaikselt ja urgitsesin. Olin lihtsalt endasse kapseldunud.

Poliitiliselt passiivses vene ühiskonnas polnud võimalik kellegagi ühist keelt leida.”

Kas pole mees kibestunud, et ei kuulu praegu valitute hulka, ei istu Toompea saalis või pole mõnes tähtsas kambris asju ajamas? “Ei, mul puuduvad sellised ambitsioonid. Ja lõppude lõpuks – mul pole ju kõrgharidust.”

1980ndate lõpus ja 1990ndate algul tegi Kalabugin raadiojaamale Vaba Euroopa algul vene-, hiljem ka eestikeelseid saateid.

“Ütlesin kord eestikeelsete saadete direktorile Mart Laanemäele, et eesti rahvas on vaimselt väga tugev: kus on kõik Eesti anastajad – sakslased, rootslased, taanlased, poolakad... Ilusasti assimileerunud. Muutunud headeks eestlasteks, kel on mingi võõra maa päritolu.

Eestlased võtavad asju rahulikult, ent on veenvad. Aga viimane okupatsioon erines drastiliselt kõigist eelmistest. Pikas perspektiivis aga usun, et eestlased suudavad sellegi tavatu hulga ära seedida.”

Parteid pole Kalabugin kordagi vahetanud, ta astus ERSPsse ja nüüd on isamaaliitlane. Tagasihoidliku inimesena erakonna lihtliikme seisundis. “See on lihtsalt kõigist olemasolevatest erakondadest parim,” ütleb Kalabugin diplomaatiliselt.

Korralik muulastepoliitika

Eesti Kongressi ja Eesti Komitee omal ajal välja töötatud muulastepoliitikat peab ta tänini parimaks.

“Selles polnud ühtki ebademokraatlikku ja totalitaarsele juhtimisele omast elementi. Et kõik peaksid korraga saama endale ühe või teise riigi kodakondsuse.

Kõik korraga on stalinistlik juhtimisstiil. Kõik korraga tööle, kõik korraga koonduslaagrisse... See vabal tahtel registreerimine aga oli euroopalik printsiip. Igaüks ise otsustab. Individuaalselt.”

See kõik lõppes Kalabugini sõnul siis, kui kodakondsus- ja migratsiooniameti etteotsa asus Andres Kollist. Ning angroo printsiip maksma pandi. “Tohutud rahalised vahendid loobiti tuulde. Kleebiti totakaid plakateid üle linna, et mina olen Juhan ja mina olen Ivan... Kasu sellest oli null.

Mõte multikultuursest ühiskonnast on surnult sündinud. Me kõik näeme, mis toimub Prantsusmaal ja mujal Euroopas.”

Kus viibis Valeri Kalabugin kurikuulsal pronksiööl?

“Kodus. Tallinnast väljas. Telekat meil pole, me ei armasta seda kasti, raadiost kuulsin, mis linnas toimub,” meenutab Kalabugin.

“Mulle jäi mulje, et mõlemalt poolt püüti kangesti käkki keerata. Tolle pronksmehe oleks pidanud koos Lenini monumentidega kohe ära koristama. Mina olen seda alati kutsunud raudtolaks – železnõi bolvan. Eesti võimu suurim viga oli äraviimise ajastatus – just enne 9. maid! Veteranid joovad end purju ja tahavad ju kusagil tantsida. Miks nii väljakutsuvalt? Rumal aeg, rumal viis...”

Kes on reetur?

Järgmisel päeval käis Valeri koos Norra ajakirjanikega mööda Tallinna ringi – tõlkijana, vestlejana. “Siis tuli mulle vastu üks aktiivne naisterahvas perestroika-aegsest vaidlusklubist Referendum. Ma teretasin mõistagi, aga tema mitte. Ütles, et enne ei tereta, kui ütlen, “kellega ma olen”.

Vastasin, et nagu näed, koos ajakirjanikega. Ei, ta ei mõelnud seda, vaid pidas silmas, et eestlaste või venelastega.

Vastasin, et loomulikult eesti rahvaga. Siis tegi ta kähku järelduse ja ütles: oled reetur! Soovitasin tal hästi järele mõelda. Õieti on ju reetur tema, reetes riiki, kus elab!”

Kas halvim venelaste–eestlaste suhetes on juba möödas?

Vastuseks ennustab ta hoopis Venemaa lagunemist. Nagu on lagunenud eranditult kõik impeeriumid.

Venemaa on Kalabugini sõnul impeeriumi nimel hävitanud kõiki oma eluks vajalikke elemente. “Mitte ainult oma bojaare, aristokraate ning haritlaskonda ja isegi talupoegi. Aga ka lugematu hulga teisi rahvaid.”

Ta on kindel, et seda tehakse sihiga muuta kogu elanikkond ühtseks massiks – karjaks.

“Küsimus ongi selles, kumb toimub varem: kas Moskval õnnestub too laastav protsess lõpuni viia või variseb impeerium ise enne kokku.”