Eesti tunne Doris Kareva valiva pilgu kaudu
Igaühel on oma Eesti, igal ajastul on oma tundetoon. Üle 400 laulu ja luuletuse on põimitud omamoodi kirivööks, milles keerdub lahti Eesti lugu. Nõnda seletab luuletaja Doris Kareva lahti oma äsjakoostatud kogumikku “Eesti tunne”.
See polevat niivõrd pidupäevateos, pigem kogumik igiomasest, mida lapata ikka ja jälle, leida hingetuge rõõmsamatel ja raskematel aegadel, ütleb kogumiku “Eesti tunne” eessõnas Doris Kareva.
Nõnda lappasin isegi sellest tundest rohkem teada tahtes. Poole peale jõudes tekkis soov pliiats leida. Ei, jumal hoidku, mitte sellepärast, et ise luuletama hakata. Pigem et teatud lehtedele väike märk maha panna, et siis järgmisel päeval juba vana tuttav üles leida ja valjusti iseendale ette lugeda. Sain kokku väga mitu märki. Lugege teie ka. On Eesti tunne? On küll!
***
Kui…
Vihm nutab
Pihlakad kahvatavad
Punase hämaruse maal
Aga varesed saavad valgeks
Ja laulavad ühte laulu…
Nõnda kirjutas kunagi Kalev Kesküla ja natuke maad edasi torkab silma, kõrva ja sügavamalegi Kalju Lepiku hoiatav proloog:
Ta tuli õhtul, silmad maas
Ta oli muld, ta oli laas……
…Me pidulauas viimses reas
ta aralt istus meie seas
ja ükski meist ei tundnud
teda.
Te küsite nüüd: keda, keda?...
Siis küsib Leelo Tungal oma kodu kohta:
Mis seal siis on –
Üks paju,
Üks kustumas jõgi,
Üks väsinud maja,
Üks lumiste takjate ala,
Üks katkine trepp,
Ja kaugenev mets –
Kõik…
Kõik.
Ja Lauri Sommer tõdeb:
Olen millimeetri kaugusel
Neist, kes saja aasta eest
käisid
Sauna, aita, pesukööki, tarre
Neilgi paljad jalad…
Siis komistan jälle Leelo Tunglale, seekord ta harvaesineva iroonia tõttu:
Õrn nightingale, kus tõttad sa
Sel lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
On enne õhtut cool?
Kas laulad veel: too piits,
too piits
Või tõlgiks palud parti?
Go, lazy girl, to beach,
to beach
Seal ruulib summer party.
Pisut edasi viitsib ta lausa uudissõnaga maha saada:
Sind ma tahan armastada
Naerdes läbi pisara:
Sa mu valge
Sa mu malbe
Talveräänne Isamaa!
Doris Kareva ise on end raamatus kahjuks vähe esindanud, see-eest saame teada, kuidas tema sees emakeel laulab:
Sulinal, vulinal,
Helinal, kõlinal,
Suminal, kuminal,
Pominal, üminal,
Kohinal, sahinal,
Vuhinal, tuhinal
Elab ta sinu sees.
Pisut edasi deklareerib Arno Vihalemm:
Ma mängin oma pilli peal
Ja minu pill on keel
Mu kandlel on üksainus keel
Ja see on eesti keel
Nõukogude ajal pikalt põlu all olnud luuletusedki lubavad ennast nüüd vabalt lugeda, kas või Visnapuu oma:
Nii ilus on surra, kui oled noor
Nii päikesen magama minna.
Su ümber on sõprade leinai
koor,
Sa nende südamen igavest
noor,
Said ruttu ju jumala linna…
Kui Ameerika eestlasest kontrabassivirtuoos Ludvig Juht Rootsi eestlastele esinemas käis, kirjutas Kalju Lepik sellestki, aga mõistu:
Õhtu tulekul suleti uksed
Ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
Külarahvale pillimees
Hallist sügisesajust kostis
Kurbkaeblikku viiulihäält
Jäid külas suletuks uksed,
Ainult kodutud tulid mäelt.
Seisid paljapäi hallis sajus
Musta madala taeva all
Ja laulsid mehega kaasa
Kodust punaste pihlade all…
Aga tema “Aktus” ei vaja mingit mõistujuttu:
Kord aastas vesised silmad,
Kui Under on aktusel loet.
Jah, rõsked on Stockholmi
ilmad…
Ja segane maapao poeet.
Siinpool raudset eesriiet laulsid omad mehed omasoodu, näiteks Juhan Viiding:
Mu rahvus: eestlane
Ja sugu: mees
Ma olen sündinud ENSV-s
Pisut edasi küsib ta:
Kes puid ja põõsaid istutab?
Sa vaata, Juhan, seisata
Puud pühad on. Ja iga päev.
Puid pühadeks ei heisata.
Või Ott Arder:
Sirel on õitsenud ära
Ära õitseb jasmiin
Meie ei lähe ära,
Meie elame siin.
Ja Viivi Luik:
Tallinn üleval, ent allpool
ääres Valga
Keskel külmad suved,
Paas ning savimuld.
Rahvas välja maksab
tulehoidja palga,
Muidu see jääb nälga
Ja ei teegi tuld
Sest nagu nendib Paul-Eerik Rummo:
Ja armastada ja luuletusi
kirjutada
Saab lõpuks igal pool
ja lõpuks
Ära ei ela sellest kuskil.
Mis ei takista tal näiteks lammastest edasi luuletamast:
Mille eest me võitlesime.
Ei me olegi. Mis nüüd meie.
Tasaselt on elugi käinud siin
tasasel kõval karjamaal.
Kadakate pügamine, see
on olnud me tegemine,
Ja mida puhtam on me vill
tandrite mudast ja tolmust,
Seda suurem, seda suurem
on meie au.
Põgus kretiinsusvärving
pilgus, vahime otse
Igavikku läbi sogase
ajaloovoo…
Huvitav, keda ta küll lammaste all silmas pidas?
Samas jällegi üks Paul-Eerik Rummo vaimukamaid ja lühemaid luuletusi:
Miks ma end ära ei tapa
Ei taha.
Ene Mihkelson läheneb seevastu elamise valule teise kandi pealt:
Ma ei jõua talu pidada
Müün talu maha
Kui ma elada ei jõua
Kelle ma siis maha müün
Osta sina mu lapsepõlv
Osta mu noorus
Vanaduse saad niisama.
Nõnda küsib Andres Ehin:
Mis asi see sädeleb läbi udu
Tuhmilt tilkuva ja kõledalt
kurva
Männimetsa all –
Nõia sitahunnik või vaskuss?
Kaur Riismaa apelleerib:
Sõjakangelased kemmergus
Eilsed, tänased ja homsed
Naela otsas.
Ja Mari Vallisoo jätkab teemat:
Kae kungla rahvast!
Kaenlas saed,
Läks metsast tooma seeni.
Aga lahke laas oli lahkunud
Ja tammik teabkus tammunud
Ja püha hiis oli pagenud
Ja sukapaela siduma
Ei jäänud mitte keegi.
Vaid Vanemuine vehkis sääl
Veel kannelt viimse keele pääl
No nüüd on katki seegi.
***
Katki pole tegelikult midagi, kuni me endi üle ikka muiata suudame. Ükskõik siis kui mõru muigega. Raamat seda mõru ja mahedat täis. Magedat õnneks mitte.
Siiras kummardus Doris Karevale nende kokkukirjutamise eest.
Julgen lõpunäitena tsiteerida teda ennast, aga üldse mitte sellest kogumikust. Kusagil on ta kirjutanud:
Kunstil on üksainus huvi:
Näha, kuis Vabadus tantsib.