Eestlased, kes ülemöödunud sajandi lõpus Lääne-Siberisse endale uut kodu rajama läksid, olid kohalikega võrreldes suured ja tugevad. Vene keelt nad ei osanud – mõmisesid arusaamatult ja elasid taigas nagu karud. Iseloomult olid ka imelikud – ei karjunud ega sõimelnud, kui vihastasid, vaid äigasid kohe.

Uues kodus ei alustanud nad tare ehitamisest, vaid raadasid esmalt maad põldude jaoks ja elasid ise esialgu koopas. 1895. aastal olid koloniseerimisametnikud Tobolskis ja Peterburis nende “karudega” suures hädas. Olid teised ei tea millal ja kuidas Tobolski kubermangu Tara urmanitele, Ui, Tui ja Šiši aladele kolinud, ehkki keegi polnud neid sinna saatnud ega kutsunud.

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: