ELLEN NIIT – kindla käega, tundelise ja hapra hingega
Tõstes Vilde monumendi juurest pilgu Harju tänaval hiljuti 50. eluaastat tähistanud kirjanike maja katuse all paikneva lisakorruse poole, võib vasakul märgata väheldast akent. Toas selle taga vaatab teine, suurem aken hoovi poole ning nende kahe valgusesilma vahele mahub paigake, kus on loodud maailmakirjandust.
Tänavapoolse akna all on laua taga istunud Ellen Niit, hoovipoolse akna all Jaan Kross. Toa on nad oma neljatoalisele korterile lasknud 1970. aastatel juurde ehitada, ikka et oleks suure pere keskel võimalik leida mõnetistki rahu ja vaikust mõtete mõlgutamiseks ja sõnade seadmiseks.
Elleni laual on seisnud arvuti, Jaani omal kirjutusmasin. Seos kahe kirjaniku, mehe ja naise vahel oli samavõrd vaimne kui eluliselt ja kirjanduslikult praktiline.
Vaimsusest pakatav
Sellesse vaimsusest pakatavasse kambrisse pääseb kolmeastmelise trepikese kaudu suurest diivanite ja tugitooliga elutoast. Kõikjal seinte ääres on raamaturiiulid. Ülatoa keskel on nurgadiivan madala lauaga. Olles nende perega aastakümneid seotud, võtan julguse väita, et meil pole ilmselt vist teist kodu, teisi tubasid, kust oleks läbi käinud nii palju suuri nimesid küll Eestist, küll mujalt maailmast.
Muidugi kirjanikke ja muid kultuuritegelasi, teadlasi, poliitikuid, suursaadikuid, ka meie presidente jne. Kõlanud on mitmed keeled. Prantsuse oma näiteks, kui läänes ilmus Jaan Krossi läbilöögiromaani "Keisri hull" tõlge, mis tunnistati Prantsusmaal aastapreemia vääriliseks ja kirjanikku tuli külastama kirjastuse Robert Laffont esindaja, ka siis, kui sama maa ajaleht Libération valis Krossi aasta eurooplaseks ning teda tuldi Pariisist õnnitlema.
Mainin eeskätt neid seiku, sest olin nendega mõneti seotud, kuna minu "töökeel" on just prantsuse keel. Mõnedki korrad on nende pool viibinud mainitud teose tõlkija, ida keelte professor ja suur estofiil Jean-Luc Moreau, kellega oleme jäänud sõbrustama ja kes on kindlaks tugipunktiks Pariisis.
Kui Ellen Niit ja Jaan Kross 1974. aastal reisil Moskvast Washingtoni Pariisi lennuväljal pika ja tüütu vahepeatuse tegid, alustas Ellen seal luuletust, millest osa kõlas nii:
Mis teha?
Karjuda.
Mu sõber Jean-Luc,
inimkeelte professor!
Tule ometi,
löö kiviga puruks
vähemalt üks neist päratuist klaasidest
põrandast laeni
(kuigi see poleks ehk
professori temp).