Ene Hion: Valdo Pandi “halloo!” on mul siiani kõrvus
Aega võttis, aga asja sai. Nii võib öelda peatselt ilmuva elulooraamatu kohta, mille tavatunnused teiste sarnaste kõrval küll mõnevõrra erinevad on. Jutt käib raamatust “Valdo Pant – aastaid hiljem”, kuhu peategelane ise pole kirjutanud ühtegi rida. Põhjus lihtne ja loogiline – Panti ei ole enam ammu meie hulgas. Raamatu temast kirjutas kauaaegne kolleeg ja hea tuttav Ene Hion, kes ütleb, et võttis selle töö ette pärast pikka kaalumist.
21. jaanuaril oleks aga Eesti meediamaastiku suurmees Valdo Pant saanud 85aastaseks.
Ene Hion, kui mitu aastat te Valdo Pandiga tuttav olite?
Tundsin teda sellest ajast, kui sattusin ükskord raadiomajja, mitte küll tööle, vaid üht koolilaste saadet salvestama. Ise olin üks neist koolilastest. Küsitlejaks Valdo Pant, see oli tema esimene raadiotöö. Jututeemaks tol ajal sundkorras ära vaadatud tolleaegne kultusfilm “Noor kaardivägi”.
Olime Kreutzwaldi tänavas raadiomaja keldrikorrusel, sest maja pealmisi korruseid alles ehitati. Pandile oli see proovitöö. Aasta oli siis 1948. Ise ma polnud veel keskkooligi lõpetanud ja Pant oli ennast just Eesti Raadiosse tööle kauplema tulnud. Tuli ta Kohtla-Järvelt, sest teatud organid olid seal tema mineviku vastu huvi tundma hakanud.
Mida Valdo Pant Kohtla-Järvel tegi?
Oli kooliõpetaja, kuigi vastavaid pabereid tal ei olnud. Olla seal õpetanud peaaegu kõiki aineid, kirjade järgi oli aga algklasside õpetaja.
Paljudele meist on Valdo Pandi välimus sööbinud mällu just teleekraanil nähtu järgi – kõrge laup ja lokkis juuksed. Oli ta selline juba siis, kui teda raadiomajas esimest korda nägite?
Tegelikult küll, ainult et väga kõhn. Ta oli just haigevoodist tõusnud. Aga sama tuttav juuksetukk otsaesisel uhkelt lokkis oli küll.
Ehk mäletate ka seda, mida Pant teie käest tookord küsis?
Absoluutselt mitte!
Kas sealt teie tutvus algaski?
Ei. Siis nägin teda lihtsalt esimest korda. Edasi mäletan aastat 1955, 23. augustit. Täpne kuupäev on meeles sellepärast, et just sellel päeval alustasin mina oma ajakirjanikutööd raadiomajas. Raadio oli mu üks ja ainuke tööpost elus, kust läksingi pensionile.
Teil on kadestamist väärt mälu.
Ma mäletan vanu asju. Sel päeval astus tuppa (pisut hilinedes) üks mees, valge päevasärk seljas, pintsak õlgadel. Ta ütles: “Halloo!” See on mul siiani kõrvus. See mees oli Valdo Pant. Simon Joffe, kes mu kõrval seisis, ütles, et see on meie halloo-mees. Siis surusime kätt ja saime ametlikult tuttavaks.
Miks te ikkagi kirjutasite Valdo Pandist raamatu? Kas nii-öelda üks paljudest oli puudu?
Võib ka nii öelda, kuid tema lugu on lihtsalt keerulisem kui teistel – kelle poolt ta oli, kelle huvides töötas, miks teda kiusati?
Kas me saame üldse praegu öelda, kes tegelikult kunagi kellegi poolt oli?
Sellepärast ma tolle raamatu kirjutasingi. Ega see kirjutamise vajadus kergelt ei tulnud. Minu poole pöördus algul üks kirjastus ja siis ütlesin ma ära. Siis helistas juba teine kirjastus ja seejärel hakkasin ise helistama, et kes seda võiks teha. Ega keegi eriti ei tahtnud. Siis arvasin, et poleks ilus, kui tema põlvkond laseks tal niimoodi unustusse minna, et keegi midagi ei ütle.
Mis raamatu pealkirjaks sai? Mõnda aega tagasi ei olnud te selles veel kindel.
Ise ma pole veel raamatut näinud, aga ilmselt sai pealkirjaks “Valdo Pant – aastaid hiljem”.
Kui palju jäi sellest infopangast, mida ainult teie teate, raamatust välja?
Protsentides ei oska seda täpselt öelda, eks mõned asjad muidugi jäid välja. Õnneks mitte palju.
Valdo Pant rääkis ennast eelkõige tuntuks läbi saatesarja “Täna 25 aastat tagasi”. Tagantjärele, olles enda arust targad ja vabad, võiks ju öelda, et ta kujundas saadet ja seal olevat tõde just nii palju, kui tal seda lubati teha. Kas ka kõigest sellest on teie raamatus juttu?
Valdo Pant oli mees, kes pidas oma elu kohta täpset päevikut. See polnud isegi mitte päevik, pigem oli märkmete kogum: kohtumistest, sündmustest, kellaaegadest.
Isegi ostud ja muud sedalaadi asjad olid tal üles tähendatud. Sealt ongi näha, kuidas tal sellesama saatesarja taustal on justkui paralleelne arvepidamine, mis toimus samal ajal Läänerindel, kus olid sel ajal Eesti meestega väeosad – ühed Wehrmachtis, teised Laskurkorpuses.
Võib seda nimetada justkui kahekordseks raamatupidamiseks?
Ei. Minu jaoks on see ühekordne. Kõik on üks. Ta elas neid kaht asja korraga. Aga avaldada sai ta seda ainult ... ositi. Tal oli tegelikult plaanis ka sari “Täna 35 aastat tagasi”. Kirjutan raamatuski, et kui Pandil oleks olnud võimalus teha saade “Täna 45 aastat tagasi”, siis oleks ta ehk oma märkmiku tühjaks saanud kirjutada.
Valdo Pant lahkus meie hulgast 1976. aastal. Tema mineku põhjus oli ju ta enda poolt kiirendatud.
Tema mineku põhjus oli üsna proosaline. Kui veel lihtsamalt öelda, siis maks ei pidanud vastu. Aga miks see kõik nii läks, see on juba keerulisem. Ka sellest on raamatus üht-teist kirjas.Teie olite tema lõpuaastail kõige selle pealtnägijaks?
Jah, viimast korda nägin teda paar päeva enne...
Oli ta oma minekust teadlik?
Jah.
Olite te temaga lähedased kolleegid?
Ma ei saa selle määratlusega hoobelda. Tal oli kaks väga lähedast inimest, kellega ta suhtles, aga neidki pole enam elavate kirjas. Meie olime sõbrad. Pant oli mees, kes hoidis distantsi. Esimesest päevast viimaseni olime teie peal.
Tegelikult ei saanud ta tuntuks ju mitte ainult sarjaga “Täna 25 aastat tagasi”. Kuulsust tõi talle leidlik kõnekeel teistegi saadete juhtimisel. Koolipoisina mäletan üht tema vägagi julget moesoovitust. Jutt käis vist miniseelikutest. Pandi vaimukus oli järgmine. Paneme hülgenahksele rinnahoidjale käised külge ja saamegi minikasuka. Terav, vaimukas ja tasemel!
Jah, vägagi temalik. Ta ei ropendanud näiteks kunagi. Või kui mõne rumala sõna ütles, siis saksa keeles.
See keel oli tal ju teatud põhjustel suus.
Jah, teatud põhjustel – Pant oli leegioni mees.
Kui palju te temaga joogilauas olete istunud?
Ma ei ole teab mis joogilauas istuja, aga pahatihti nägidki tolleaegsed istumiskombed just sedasorti olemisi ette. Tema põhimark oli konjak. Kui tal raha oli. Aga sedalaadi andmetega palun teil intervjuu avaldamisel ettevaatlik olla, sest see ei ole Pandi puhul peamine.
Püüan takti hoida. Tagasi tulles juba küsitud küsimuse juurde – miks te selle raamatu kirjutasite – püüan teie eest vastata. Kes siis veel kui mitte mina, millal siis veel kui mitte praegu...?
Seda vastasite teie minu asemel. Olen ise leidnud, et kui midagi peab tegema, siis tee.
Sekka üks isiklik küsimus ka. Kuidas ise ennast tunnete?
Piisavalt kõrges eas, et kui hommikul ärgates kusagilt ei valuta, siis hakkan kahtlema, kas ehk midagi on viltu.
Ene Hion.
Valdo Pant – aastaid hiljem.
288 lk.
Maagiline Ruum.
