Esimese kangelase lugu

Johann Muischneeki veinid, tee ja kohv said enne I maailmasõda auhindu rahvusvahelistelt näitustelt nii Venemaal kui ka Prantsusmaal. Soomrete arhiivis on selle kohta säilinud diplomeid ja medal.

Suur perekond elas maja ülakorrusel. Kõik Muischneekide lapsed olid väga haritud, näiteks oskas Helene seitset keelt: eesti, läti, saksa, vene, prantsuse, inglise, ladina.

Muischneekidele kuulus veel kauplus koos kõrtsiga maalilises Kalamaja linnaosas Kalamaja 12, mistõttu vajati kindlasti palju töökäsi. Arvatavasti millalgi sel ajal tuli nimekaimust onu juurde äriteenijaks ka tulevane kangelane Johann Muischneek. Perekond ehitas maja ka Nõmmele, kuhu koliti hiljem – 1928. aastal.

Muischneeki maja purunes 1944. aasta märtsipommitamise ajal ja ehitati 1950ndatel üles teisel kujul. Soomrete arhiivis leidub ka maja 1920. aasta ümberehituse projekt.

Mu vanaema Edīte Kubuliņa meenutas, kuidas isegi sõja ajal toimus Muischneekide külalislahkes kodus sageli piduõhtuid. Sinna olevat kogunenud nägusaid sõjaväevormis mehi, korraldati maskiballe, lauldi ja musitseeriti palju. Toona oli moodi tulnud ka vaimude väljakutsumine ning peretütar Helene ilmutanud selles erilist talenti. Ennustatud ka sõja lõpptulemust.

Maailmasõja ajal kutsuti tsaariarmeesse ning teenisid seal kaks Muischneekide poega: kapten Johann Berend Gott-lieb ja Nikolai Boleslav.

Seda tormilist aega meenutades rääkis vanaema Edīte mulle, et sõjaväeteenistusse kutsuti ka Robert (1899). Robert olevat surnud toona pandeemiana levinud grippi. I maailmasõja ajal ja järel (1918–1920) suri üle kogu maailma sellesse nn hispaania grippi 20–50 miljonit inimest. Kahjuks ei leidu Roberti surma kohta mingeid dokumente, teated tema kohta lõpevad Tallinna arhiivides 1916. aastal.

Ka Helene vanema venna Johann Berend Gottlieb Muischneeki surma põhjuseks 6. novembril 1918 on Oleviste koguduse surmameetrikas märgitud gripi tagajärjel tekkinud kopsupõletik. Tõenäoliselt saadeti ta viimsele teekonnale Oleviste kirikust ja maeti koguduse Kopli kalmistule. Kahjuks pole tema matuse kohta leitud kirjalikku tunnistust.

1774. aastal rajatud Kopli kalmistu aga tehti 1951.–52. aastal Nõukogude võimuorganite käsul maatasa, ehitus- ja kunstimälestised lõhuti ning veeti Russalka piirkonda pinnatäiteks, metall-
aiad ja sepised lammutati vanarauaks. Kalmistu kohale rajati tantsuplats ning õllekioskid.

Järgneb

Vaata ka Eesti Vabariigi 95. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste programmi ning vabakava
või lisa oma sündmus kalendrisse