Etturid – üleliia suurtes kategooriates ei filosofeeri
“Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!” ütleb “Avamängus” nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi.
Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Sealsamas “Avamängus” on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid.
Peremees, keda mängib Aarne Soro, ütleb poistele, et vabatahtlikult ta siit ei lähe. Keegi pakub juua maja terviseks ja peremees toob mängu maa. Poolsada hektarit oma kätega üles haritud maad, seda ei jäeta maha vabatahtlikult. Hiljem selgubki, et peremees ja perenaine viiakse vägisi Siberisse.
Muusika ülendab argisust
Lavastaja ja dramatiseeringu autor Taago Tubin on kavalehel koos Lauri Lüdimoisiga öeldud ka muusikalise kujunduse autoriks. Seekord just muusikaline kujundus andis mu jaoks sellele me peades üsna tavaliseks tasandunud teadmisele rahva traagikast igavikulise mõõtme. Pildivahetuste muusikalised muutused – traagiline, ärev, surma kohalolu igal eluhetkel sel ajal. Ja siis argipäevas äkki samuti traagiline tango, seal alguses on muusika meeste peades ja suul veel üsna lõbus. Lõppmängus ei laula enam keegi.
Ma ei saa teada, mida mõtles lavastaja, aga just nii see kooslus mulle mõjus, tegelased argipäeva heitlustes ei teadvustagi oma elu traagilist väljapääsmatust. Nad elavad oma ette antud oludes ja ei filosofeeri just üleliia suurtes kategooriates. Näpp vajub relva päästikule üsna instinktiivselt...
Surm kõnnib üpris avalikult ja nähtavalt kõigi tegelastega kaasas ning määrab sellega ka nende käitumise. Ma ei tea, kas see on Eno Raualt või on see lavastaja rõhutus, aga puskarit ja muud joovastavat juuakse ses ajasituatsioonis ja lavastuses üsna palju. Kas selleks, et valu ja hirm hulluks ei ajaks... Ma küll mõtlen ja mõtlesin niimoodi seda etendust vaadates – argipäeva vastuolude väljapääsmatus sunnib ja inimesi juhivad instinktid.
Võib ju mõelda, et metsavendadel oli aega mõelda. Aga aeg, mis oleks pidanud kuluma elu mõtestamisele, kulus mõtlemisele ja tegutsemisele ellujäämise nimel. Ning see ellujäämise soov saigi olla üsna üheselt füüsiline.
Kinnikukkumine
Minu jaoks ongi lavastaja Taago Tubina tegu ja sellest tekkinud mõtete filosoofiline kude tõestuseks, et omamoodi elus elu kestab ka sõdade ja ärevate aegade ja üleilmsete katastroofide ajal. Meie asi on seda teada ja tagantjärele oma mõttemustritesse kududa, et need asjad ei korduks. Küsimus on, kas me saame sellega hakkama. Täpsemalt veel: kas me oleme sellega hakkama saanud?
Kui palju argitegelikkus mõjutab inimeste psühholoogiat ja käitumist? Kas see mõjutab ainult nende käitumist, kes elavad üle ja kaasa neid aegasid, või elab see edasi meis, kes me tuleme järele.
Tõesti. Kas me tuleme järele, lohiseme või peaksime käima hoopis ergult ees, vältimaks ajaloomustrite julma kordumist – selles on küsimus. Just sellistele mõtisklustele viis mind eesti rahva elu, mida Ugala trupp näitas ja mis ju ka Stalini pildi all kestis. Ikka armastati ja tehti sugu, muidu meid ei oleks. See, et armastus olude sunnil kuhtub, on ka ses loos sees.
Niisama, nagu on mõtlemisega, mis annab elule mõõtmed, on ka armastusega. Kui selleks pole tingimusi, saab nii armastus kui mõtlemine otsa. Muidugi on näiteid, kuidas vanglas ja vangilaagris olles kujunetakse filosoofiks ja suureks mõtlejaks. Aga kui kogu suur riik on vangla?
Üsna teistmoodi kinnikukkumine tabab selle loo armastajaid Valdurit – mängib Karl Robert Saaremäe, ja Saimat – mängib Ilo-Ann Saarepera. Siin tulevad taas mängu argiolud. Noormees on metsas, kohtuda saab harva ja salaja, romantilisus asendub ohuga ja lõpuks tuleb mängu ka see, et poiss on pesemata.
Üsna kummaline oli mõelda, et armastus saab otsa ka siis, kui elatakse ühises majas, kus on olemas nii saun kui vannitoad.
Üks kummaline tegelane on veel selles ajamustris, uusmaasaaja Kaarel, kelle mängib kõrvaltegelasest suureks Janek Vadi. Näitlejana teeb ta oma rolli pisut teistmoodi kui tavaliselt ja seda on huvitav vaadata. Rääkimata kaasamõtlemisest.
Taas on tegu ühe võimaliku ellujäämismustriga. Ning mul vaatajana tekib vajadus mõelda kohanemisvõimele ja -võimetusele. Ses mõttes täiendavad Janek Vadi ja Ringo Ramuli mängitud tüübid teineteist. Aga peab ju olema veel alternatiive. Kas neid on meil? Meil nüüd, kui on olnud aega mõelda ja mõtestada?
Lavastuse õnnestumisele lisab kaalu ka Kaspar Jancise kujundus. Eriti mõjuv minu jaoks on see, kuidas puupinkidest saab lavamets. Lavalahenduses on midagi filmilikku. Niisama nagu eelpool mainitud muusikalises kujunduseski, nad moodustavad terviku.
Ettur kuningaks
Etturil on malemängus võimalus hea mängija juhtimisel kuningaks saada. Ega elu võrdlemine malemänguga ja inimeste võrdlemine malenditega mu jaoks kõige parem mõte ei olegi, selgus pärast lavastuse vaatamist. Inimese peaasi siin maa peal on ikkagi elamine.
Iseelamine nii, et sa ei oleks kellegi juhitud vigur, on ilmselgelt raske, ka supermarketi domineerimise ajal. Ja ikkagi tahaks väga uskuda, et neil, kes tulevad järele, on sellepärast parem elada, et neil on kaasas eelkäijate kogemused.
