Mare mäletab, et pärast kolme õpiaastat sai ta kolmanda järgu grimeerijaks ning võis juba parukaid pesta. Viis aastat hiljem omistati teine kategooria ja siis lubati Ita Everi küüsi lakkida. Aga alles siis, kui esimese kategooria grimeerijaks atesteeriti, võis ta teha kõiki töid. Sellised olid Mare grimeerijakarjääri esimesed 17 aastat.
“Nii grimm kui grimeerija peavad mõlemad olema märkamatud. Sellepärast meeldib mulle kõige vähem, kui fotograafid tulevad grimmiruumi. Ükskord, kui meikisin Mart Laari, oli ruum fotograafe täis. Muudkui pildistasid, minul olid seljas Nike’i dressid. Järgmisel päeval vaatasin siis kõigist lehtedest oma dresse,” muigab Mare, kuigi aastaid tagasi oleks ta tahtnud nutta.
Huvitavaid lugusid tuntud klientidest ja naljakatest juhtumitest on tal teisigi rääkida.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: