Eve Viilup ja tema kolm kirge
Televisioonil on kummaline vägi, millega ta telemajja tööle tulnud inimesed enda külge seob.
Evel oli juba ülikoolis õppides selge, et tema koht on televisioonis, ja just lastesaadete toimetuses. Eve oli sihikindel – kui ta kord midagi oli otsustanud, tegi selle nimel hirmsasti tööd ja jõudis sinna, kuhu jõuda tahtis. Nii sai Eve oma saate Eesti Televisioonis veel enne, kui lõpudiplom taskus – see oli viimasel kursusel teles praktikal olles.
Teda tundes tean, et see ei olnud isekas ambitsioon ekraanile jõuda või tuntuks saada, pigem oli see kirg teha midagi sellist, mis teda ennast väga huvitas. Ja suur annus tahet siin maailmas midagi paremaks muuta.
Tema kolm kirge olid lastekirjandus, muusika ja lapsed. Ning televisioon oli see meedium, kus need kolm kirge ühendada sai.
Eve esimesed saated teles olid “Reis raamatute maailma”, mis tutvustas tuntud lastekirjanikke ja illustraatoreid ning nende koostöös valminud raamatuid. Saatejuht oli ise kõigest lapselikult vaimustuses ning jagas oma tarkust ja vaimustust ka väikese vaatajaga.
Evel vedas. Lastekirjanik, näitleja ja režissöör Uno Leies vajas just sel ajal oma meeskonda toimetajat ning Eve sobis selleks suurepäraselt. Tal oli korrektne eesti keel, ta oskas kohandada käsikirja teksti näitlejale suupäraseks, ta suutis varem valmis kirjutatud teksti soravalt ja ilmekalt ette kanda, oli kohusetundlik, kena ja piisavalt julge, et kohe ekraanile minna.
Toimetaja roll
Aga mis roll on toimetajal televisioonis, mis ülesanded tal on, ülikoolis ei õpetatud. Seda õpetasid Evele Uno Leies ja tema assistent Krista Juhvelt.
Minu töölaud oli mõnda aega nende omaga ühes toas ja nägin, kuidas nad töötasid. Kogu aeg istusid ninapidi koos, mõtlesid ideid ja lahendusi, jagasid tööülesandeid ja kontrollisid tehtu korduvalt üle. Isegi kohvil käisid koos, kaasas käsikirjad, kuhu järjest märkmeid sirgeldati.
Uno ütles ikka: “Tüdrukud, igal minutil on väärtus! Seda ei tohi raisata!” Jah, vaid ainult nii, põhjalikult igaks salvestuseks ette valmistades suudeti iga nädal toota üks või koguni kaks pooletunnist lavastust.
Uno, Eve ja Krista koostöös sündisid lastelavastustesarjad “Tipp ja Täpp”, “Hunt Kriimsilm”, “Vembu ja Tembu”, “Nõiakivi”, “Tammetõru seiklused”, “Pintselsabad”, “Vaat kus lops!”, “Oh seda eeslit!”, “Pilk sirmi taha” ning paljud teised.
Inimesi, kes televisioonile näidendeid kirjutada oskavad, on vähe. Esiteks sellepärast, et televisiooni spetsiifikat, tehnilisi võimalusi ja loogikat tuleb tunda, ja teiseks – ükski normaalne kirjanik ei suuda sellises tempos vastu pidada, nagu televisioon uusi tekste vajas – nädal ja näidend, nädal ja uus osa, ja siis jälle uus ning nii septembrist maini. Kokku 20–30 osa.
Televisioonil on oma raudne tunniplaan, kus kindlatel päevadel on eetris kindlad sarjad, mis ära jääda lihtsalt ei saa. Seda oravaratast mõistavad ainult need, kes ise selles rummus sees.
Seepärast oligi lihtsam tekste ise kirjutada, kui neid tellida. Nii hakkas ka Eve peagi raamatute põhjal lugusid instseneerima, siis aga juba päris oma lugusid kirjutama. Eetrisse jõudsid lavastused “Kikerikii”, “Hei, pöialpoisid!”, muusikalavastused “Päikeselaegas”, “Ainult üks kord aastas” jt. Oli enesestmõistetav, et ka lavastuste laulusõnad kirjutab toimetaja.
Aitasime teineteisel sageli laulu rütmiskeemi õige pikkusega sobilikke sõnu valida, et need ikka lauldavad oleks. Hiljem kirjutas Eve ka ise lastelauludele sõnu, et uusi laule sünniks.
Väärtuste kujundaja
Imetlesin Eve puhul ikka, kuidas ta küll oskab oma targad lood 4–7aastastele lastele arusaadavasse keelde panna.
“See on kõige vastuvõtlikum iga õigete väärtuste kujundamiseks. Kui mõned vanemad seda ei tee, saame vähemasti meie õpetada neid vahet tegema heal ja kurjal,” tavatses Eve toimetuse koosolekutel öelda, kui uusi teemasid arutasime.
Meie, teised, nägime oma saadete vaatajatena pigem nooremat kooliiga või kogu peret – neile oli tunduvalt lihtsam kirjutada.
Usun, et võime suhelda väikese vaatajaga pärandas talle nukunäitleja Uno Leies, ja see jäigi suuresti tema pärusmaaks. Aga sama edukalt ja pühendumisega töötas ta koolinoortega. Ta usaldas noori, teadis nende huvisid ja oskusi, leidis ja koolitas saadetele värskeid juhte.
Henrik Normann alustas oma telekarjääri just “KooliTV” saatejuhina, kuhu Eve ta kutsus. Selle saate vaatajaskond oli uskumatu – 46% sihtrühmast! Ma ei tea, kas mõni teine saade on seda tulemust kunagi ületanud.
Ma ei mäleta, et Eve oleks kirglikult klaverit mänginud, mida ta muusikakoolis õppis. Või laulnud.
Aga tean, kui tähtis oli tema jaoks see, et lapsed armastaksid muusikat, et jaguks laule, mida laulda, et tervest vabariigist leitaks üles parimatest parimad laulupoisid ja -tüdrukud, nad ekraanile tuua ning et igal andekal lapsel oleks võimalik edasi areneda – seda pidas Eve oma kõige suuremaks missiooniks.
Sellest ajendatuna sündisid laulusaated “Viisiubin”, “Laulumaias”, “Seitse vaprakest”, “Lepatriinu lauluvõistlus”. Hiljem “Laulukarussell”.
34 000 laululast
Kui kolleegid aasta tagasi tema 60. sünnipäevaks 30 aasta jooksul ETV mitmesugustel laulukonkurssidel esinenud ning tema juhitud laulustuudios õppinud laululapsed kokku liitsid, sai neid kokku 34 000. 34 000! – sellise hulga lastega võiks maha pidada juba korraliku laulupeo. Eks “Laulukarussell” seda mõnes mõttes ju ongi.
Enamik praegustest tuntud noortest lauljatest on tõuke suurele lavale jõudmiseks saanud Eve toimetatud või produtseeritud või ka nõustatud saadetest – “Laulukarussell”, “Kaks takti ette” jm.
Nimede jada saaks pikk: Gerli Padar, Eda-Ines Etti, Maarja-Liis Ilus, Hanna-Liina Võsa jt. Kindlasti on tema isiklik roll siin suurem. Ta lihtsalt tundis ära kõik andega lapsed ning juhatas ja julgustas neid muusika teed mööda edasi minema.
Muusikastuudio asutamine oli loogiline jätk Eve varasemale tööle.
Õpetus pidi lauluringi tasemest professionaalsemaks muutuma ning Eve kutsus lapsi juhendama Aarne Saluveeri. Lühikese ajaga jõudsid stuudio koorid maailmatasemeni, tulles rahvusvahelistelt konkurssidelt tagasi loorberite ja aurahadega.
Neljasaja lapsega koori-kooli juhtida pole kerge. Programmide, tunniplaani koostamine, õpetajatega komplekteerimine, välissõitude korraldamine, vanematega suhtlemine ... ja lõpetades pisiasjadega nagu esinemisriiete sättimine stangele või nootide kopeerimine – kõike seda tegi Eve. Lisaks oli tal iga lapse jaoks eraldi aega ja südant, mida jagada.
Mis siis ikkagi on see vägi, mis hoidis Eve telemaja küljes pea 40 aastat?
“Kui ma mõtlen, et mul on tervel Eestimaal tuhandeid lapsi, kes armastavad ja oskavad laulda, ja et meie oma laulustuudio lapsed võidavad kõrgeid auhindu, esitades nii koori-, soolo- kui lastelaule, pop- ja folkmuusikat, siis on see suurim tunnustus, mida üks inimene oma tööle saada võib,” tunnistas Eve, ja ma tean, et ta mõtles seda siiralt.
Kõikide sadade tööde ja tuhandete laste kõrval, kellele ta oli ühtviisi õpetaja ja ka ema eest, oli kõige olulisemal kohal ikkagi pere – abikaasa ja kolm last. Nemad olid Eve mõttekaaslased ja kõige paremad sõbrad.
