Faehlmanni järeltulija: Minu isa töötas koos Johannes Käbiniga, onu oli Nikolai Karotamme abi
“Olin vist neljateistaastane, kui sain teada, et olen pärit kuulsast suguvõsast,” räägib Vladimir Velman oma vanaema matusepäevast.
“Kui vanaema hakati mulda sängitama, nägin, et hauaplaadile oli kirjutatud Faehlmann. Küsisin isalt, et milles asi. Ja isa rääkis, kuidas 1930ndatel, kui nimesid eestindati, võttis tema nimeks Velman. Onu jällegi pidas paremaks Vellmanni.”
Vladimirit kasvatati vaimus, mis ei lubanud esivanematega uhkustada. “Sina ei tohi oma esivanemaid häbistada,” pidas ema alati pojale vajalikuks meelde tuletada. “Sina oled lihtsalt sellesse suguvõssa sündinud, see on saatus, sul pole siin mingeid
teeneid.”
Ei hakka sellega uhkustama
Vladimir oli 16aastane, kui kogu pere võttis ette bussiekskursiooni mööda Põhja-Eestit.
“Rakveres tahtis meiega kohtuda kohaliku kiriku organist, kelle teada pidin mina olema üks viimaseid Faehlmanni suguvõsa esindajaid. Ta tahtis meile midagi üle anda. Ema muidugi oli vastu — sa ei võta midagi, ei taha, et hakkad sellega uhkustama. Nii jäigi kohtumine ära.”
Huvi asja vastu sai aga nii üles krutitud, et Vladimir asus antikvariaatidest oma suure eelkäija raamatuid ja pilte hankima. “Töö juures seinal ripub mul praegugi üks väga ilus pilt Friedrich Robert Faehlmannist.”
Kui Vladimir Velman televisioonis töötas, asus ka töökoht sobivasti Faehlmanni tänaval. “Ähvardasin tänava tookord erastada, et see igavesti minu valdusesse jääks,” naljatleb Velman.
Ta teab, et on Friedrich Roberti vanemate Johann Fehlmanni ja tema naise Kadri esimese lapse Carli (Friedrich Philipp, sündinud 1791) otsene järeltulija. Sellest kooselust sündis viis poega ja kaks tütart, kellest täisikka jõudsid vaid kolm poega — peale Carli ja Friedrich Roberti veel ka pesamuna, 1803. aastal sündinud (Eberhard) August Ferdinand.
On ka teada, et Carli vabastas Raeküla mõisaproua Philipine von Berg pärisorjusest juba enne 1795. aastat ning kolme aasta pärast oli pere Ao mõisas, kus isa Johann pidas mõisavalitseja ametit.
Mis ametit Vladimiri esiisa Carl omal ajal pidas, pole järeltulijal teada. Aga kauge onu Friedrich Roberti kombel arstiks saada tahtis Vladimir kunagi küll. Kuigi kooliajal meeldis Vladimir Velmanile ka luuletusi ja jutustusi kirjutada.
Läks siiski teisiti. “Mängisime sõbraga Pirita rannas võrkpalli. Korraga teatas sõber, et viib dokumendid TPIsse ja tulgu mina ka. Viisingi.”
Kaks korda surmasuus
Pärast kahte ja poolt aastat tundis noormees, et insenerivärk pole päris tema ala. Paar arvestust jäi tegemata, järgnes eksmatrikuleerimine. Paari aasta pärast ta TPI siiski lõpetas.
Kolm tudengisuve möödusid ehitusmalevas rühmakomandöri ja meistrina. Selle aja jooksul elas Vladimir Velman kahel korral üle tõsise autoõnnetuse.
“Sõitsime Moskvitšiga liinibussi taga Haapsalu poole. Juht keeras äkki rooli, käis pauk. Järgmisena märkasin, et olen üleni verine ega saa kuidagi silmi lahti. Siis kuulsin, kuidas juht minu kõrval kisab. Tõmbasin ta autost välja, sest kartsin, et see võib põlema minna. Teel haiglasse mõtlesin, et ma ei tohi minestada, enne kui arsti kätte jõuan. Meelekoht oli sisse langenud, mõra oli koljus. Arst käskis mu kaaslase viia operatsioonisaali, minu kohta aga ütles: “See viige surnukuuri.” Jõudsin veel öelda, et mis surnukuuri, mul on sügisel pulmad!”
Kui Vladimir haiglast välja sai, tundis, et kõik vaatavad teda kuidagi kummaliselt. “Oled malevast välja visatud,” kuulis ta vastuseks, kui asja uurima hakkas. “Andsid autorooli inimese kätte, kel polnud juhiluba. Ja pealekauba ajasid auto ära.”
Tollane EÜE piirkonnakomandör Karl Kasikov soovitas Vladimiril süü enda peale võtta. Tegelikult oli just tema sokutanud autot juhtima oma juhiloata sõbra. Pärast õnnetust aga leppisid sõbraga kokku, et ajavad süü teise mehe kaela.
“Mina sellest ei teadnud,” ütleb Velman. Ja lisab, et Kasikov kartis oma karjääri pärast — lootis kõrgele Tallinna komsomolijuhi kohale pääseda. “Õnneks oli meie sõitu minekut näinud pealt üks naine, kes nõustus minu kasuks tunnistama.”
Kahe aasta pärast oli Vladimir maleva rühmakomandöriks Loksal. “Sõitsime koos ohutustehnika inseneriga lahtise GAZ-69ga. Nii kui Narva maanteelt Loksa poole keerasime, käisime üle esiotsa. Lendasin paarikümne meetri kaugusele metsa, ainult õige pisut jäi puust puudu. Autojuht läks täiesti segi, sõitis tolle rikkis rooliga autoga kusagile külla ning peitis end seal ühe talumaja pööningul kolm päeva.”
Velman ise veetis raske ajupõrutusega taas mõne päeva haiglas. Aga hing jäi sisse ning pärast seda pole mees enam üheski avariis osalenud.
Tallinna miss
Vladimir Velmani isa Nikolai sündis 1907. aastal Oranienbaumis. Eestisse tuli pere enne Esimest maailmasõda. “Minu onu Aleksandr suri Jaanilinnas 1920ndate algul. Tema hauast pole enam jälgegi, see rüüstati, kui linn Vene poole peale jäi.”
Isa üsna suur pere elas esimese Eesti Vabariigi aja Narvas. Algul töötas isa Kreenholmis, hiljem teenis leiba muusikuna — käis orkestriga esinemas isegi mitmel pool Euroopas. Kord Saksamaal esinesid ühes pargi nurgas nemad, teises pidas Hitler kõnet.
“Kui orkestrijuht otsustas, et sõidetakse ka Ameerikasse, siis ema polnud isa sõiduga nõus.”
Vladimiri ema esivanemad pärinevad kasakatest, aga ema on pärit Musta mere äärest Anapast. “Sealt põgenesid nad koos vanaemaga 1917. aastal bolševike eest Pihkvasse ja 1918ndal tulid Eestisse.”
Tuttavaks said Vladimiri ema ja isa Narvas koolis käies. “Minus on mitut sorti verd, kõige vähem vene oma. Ema oli Vladimiri sõnul väga ilus naine, kuuldavasti omal ajal isegi Tallinna missiks nimetatud.
Kas eesti- või õigemini saksapärast nime Faehlmann tagasi võtta ei tahaks? Näiteks Voldemar Faehlmann?
“Mulle ei meeldi, kui inimesed nimesid vahetavad, nagu praegu paljud venelased võtavad endale eesti nime. Kui oled mingi nimega sündinud, pead sellega lõpuni vastu pidama.”
1940. aastal läks isa Nikolai vend Aleksandri eeskujul punase võimuga kaasa. “Isa polnud aktiivne kommunist. Aga onust sai Narva esimene parteisekretär. Sõja ajal olid mõlemad Eesti Laskurkorpuses. Pärast sõda töötasid EKP Keskkomitees. Onu Aleksandr oli I sekretäri Nikolai Karotamme abi, isa töötas koos tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Johannes Käbiniga kultuuriosakonnas.
Siis saadi teada, et nende vend Vladimir, kelle järgi mullegi nimi pandi, põgenes 1920ndatel Nõukogude Liitu, kus ta 1937. aastal maha lasti. Tuli muidki asju päevavalgele, nagu onu kuulumine Kaitseliitu, nende õe opteerumine Saksamaale… See, et nad varjasid valgekaartlasest õemeest… Ja mõlemad — nii Aleksandr kui Nikolai — visati keskkomiteest välja.”
Pärast seda oli Nikolai Velman mõnda aega Nelijärve puhkekodu direktor. Hiljem veel mitmel töökohal, aga muusikat ei jätnud elu lõpuni.
Oranienbaumis aega teenimas
Vladimiri vanaisa oli tsaariaegse sõjaväeorkestri dirigent. “Enne Esimest maailmasõda teenis ta Peterburi lähedal Oranienbaumis. Kui mind pärast instituuti sõjaväkke saadeti, teenisin samuti aega Oranienbaumis. Ja kui sealt tagasi tulin, saadeti Keila jõusöödakombinaati ehitama.”
Ent insenerikarjäärist asja ei saanudki. 1972. aastal istus Vladimir Velman juba ajalehe Molodjož Estonii toimetuse laua taga. 1970ndate teisel poolel aga oli koos Jüri Vendeliniga APNi korrespondent Eestis.
“APNist lahkusin siis, kui meie “mammi” ehk Tatjana Tomberg sealt läks ning asemele tuli Karl Helemäe. Helemäe tahtis toimetuses oma poisse näha. Niisiis öeldigi, et meie päris hästi seda partei poliitikat ei jaga ning oleme liiga liberaalsed.”
Endine ülemus Helemäe võttis Vladimiri käekõrvale ja viis “Aktuaalsesse kaamerasse”. “Küllap talle ikka anti selline ülesanne. Vladimir tunnistab, et teles oli algul raske. Mõtles, et ei suuda pildi ja sõna kokkumängu endale iial selgeks teha. Kuid suutis. “Olin teles üle kümne aasta. Tegin Venemaa televisioonile palju reportaaže olümpiaregatist. Siis tulid perestroika ajad, mil keegi ei teadnud õieti, mis toimub ja kuhu kogu asi läheb.”
Teletorni sündmuste ajal oli Faehlmannide järeltulija oma sõnul ainus kohal viibinud reporter. “Muidugi kartsin — mine tea, mis võib juhtuda. Olen tänulik oma saatusele, et sain neid põnevaid aegu nii lähedalt kaasa elada.”
Tema oli ka esimene, kes teatas: “Kell on 19.03, nad lahkuvad.” Viis reportaaži telemajja ja seda näidati AKs.
Mida ütleb mitmes Riigikogu koosseisus istunud Vladimir Velman oma poliitikukogemuste kohta? “Nii ja naa. Mõnikord on see töö isegi väga huvitav. Veider on see, et kui poliitik pääseb võimule, siis ta kiidab demokraatiat. Kui aga jäädakse opositsiooni, hakatakse kohe kaebama, et demokraatiat pole.”
Siin siis Faehlmanngi…
Faehlmannide sünnikohta, kunagise Ao mõisa maadele jõudmine teeb kuidagi nõutuks. Tee kõrval lebab kivi, mis märgib Eesti ajaloo suurmehe pere tõenäolist omaaegset elukohta. Kunagisest mõisapargist annavad märku siinsamas kasvavad suured puud.
Hoopis rohkem endisaegade hõngu hoovab aga kõrval voolavast Rakke jõest, kui seista mõnda aega sillal ja vaadata majesteetlikult mööduvasse vette.
Siin siis oli omal ajal Faehlmanngi… Ja seal, kus Faehlmann kasvas, on mõistagi möllanud kunagi ka Kalevipoeg. Püüdis palgi otsa seotud hobusega vähki, lõi kolm raudrüütlite saadikut maa sisse.
Vladimir Velmanil on see esimene käik juurte juurde. Ta on silmanähtavalt liigutatud. See, mida meie tajume ühtede meeltega, tajub tema hoopis teistega. Igatahes kindlustub temas ammune otsus suguvõsa uurimine tõsiselt käsile võtta.
Eesti-tunde ülendamiseks ronime kiviviske kaugusel kõrguva Emumäe vaatetorni. Ning alles “minnes üles mägedele” avaneb meie silmadele vaade, mis ei jää kuidagi alla kuulsale vaatele Suurelt Munamäelt.
Friedrich Robert Faehlmann
- Sündinud 31. detsembril 1798 Koerus Ao mõisa valitseja pojana
- Surnud 22. aprillil 1850 Tartus
Haridus
- Rakvere kreiskool 1810–1814
- Tartu gümnaasium 1814–1817
- Tartu ülikooli arstiteadus-kond 1817–1827
Töö
- Arst Tartus 1824. aastast kuni surmani
- Lektor Tartu ülikooli arstiteaduskonnas 1843–1845
- Tartu ülikooli eesti keele lektor 1842–1850
- Õpetatud Eesti Seltsi esimees 1843–1850
Looming
- “Dr. Fählmanni kirjad” (Tartu, 1883); “Dr. Fählmanni kirjatööd” (1921); “Faehlmanni ja Kreutz-
waldi kirjavahetus” (Tartu, 1936); “Teosed I” (Tartu, 1999); “Kogutud luuletused” (1938);
“Müüdilised muistendid” (1941, 1979, 1986)
