Festival, mis väärtustab eesti keelt
Betti Alverile pühendatud XIV luulepäevadel “Tuulelapsed” Jõgeval luges ligi 400 põhikooli õpilast Kersti Merilaasi ja Kalju Kanguri luuletusi.
Kahe päeva jooksul esines laval 23 truppi. Selle festivali kaubamärk on lavastuslikud luulekavad. Neid vaatab nõukoda. Päevad kandsid koondpealkirja “See maailm on mulle kingituseks antud”. Parafraseerides seda poeetilisust veel poeetilisemaks: see, mis Jõgeval sündis, oli algusest lõpuni nii korraldatud, et see oli kingitus maailmale.
Kui rääkida arvude keeles, siis näiteks oli Kolga kooli trupis Kohal-olijad nelikümmend last. Juhendaja Terje Varul ütles, et see on ehk tõesti kolmveerand kooli. Ja tulemus kõneles suminal.
Kava kandis pealkirja “Püsida. Püsida. Püsida”. Ei puudunud selles püsimise loos ka väikese lõõtspilliga karutüdruk, kes mesilaspere mürakääksatustega laiali kihutas. Aga kõik kokkusaamised laval ja varasemas proovijärgus tuletasid meelde, et meie keeles on sõnad “ader”, “regi”, “aovalgus”...
1990. aastal alustanud keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage-Vahur tõi sellel aastal lavale luuletusi lugema 96 last.
Palusin selle traditsioonidega keelt väärtustava festivali kogemusest rääkida festivali nõukoja liikmetel, kelle kohta vähemalt teisel päeval öeldi: “Lumivalguke ja seitse pöialpoissi”.
Siin nad seitsmekesi on
Kooliteatrite festivalidel käimine annab mulle mõned päevad aastas unikaalse võimaluse viibida koos noorte inimestega (pean silmas õpilasi) ja mitte enam nii väga noortega (pean silmas õpetajaid), kes loevad ja armastavad kirjandust ning kes lisaks teevad teatrit.
See õhkkond, mis kujundatakse neil festivalidel, on unikaalne oaas müra ja kära, tühisuse ja tühjuse, edevuse ja viha ookeanis, mis ülejäänud päevadel paraku meie ümber pulbitseb.
Ma tänan nii õpilasi kui õpetajaid, kes loovad võimaluse, et hing puhkab. Neid hetki, kui saab lubada hingele puhkust, jääb üha vähemaks. Mitte sellepärast, et mina vananen, vaid sellepärast, et ühiskond nürineb.
Töö sõnaga, sõna väärtustamine – see on põllumehe töö. Kultiveerimise meetodid võivad tulla uued, aga sa pead selle väikese taimekese eest hoolitsema, et ta hakkaks kosuma ja võsuma. See, mida siin Jõgeval tehakse – mõtlen just Liannele ja teistele ürgharijatele –, on väga konservatiivne töö. Ma näen neil festivalidel seda siirust ja rõõmu, mis tekib, kui sa tõesti oled saanud väetist ja oskad sõnaga toimetada. Kõik võib muutuda, aga töö sõnaga, sellele häälestuse protsess, see on alus ja A-B-C. Suur kummardus neile, kes seda tööd sõnaga teevad.
Ma olen omal ajal olnud kooliteatri juhendaja. Praegu mul truppi pole. Mul on 20aastane diskursus. Kasutan siin kuuldut-nähtut ja kogetut oma loengutes üsna tihti.
Tuua noored luule juurde, see on üllas eesmärk. Kooliteatris saab olla igaüks omamoodi. See on annete avastamise ja arendamise koht. Rohi ei ole rohelisem, lava peal on noored ja seal olemise juurde käib ka kasvatus. Mu meelest vaimsus ei ole muutunud.
Eesti on üks väheseid, et mitte öelda ainuke riik, kus on olemas toimiv kooliteatrite süsteem. Sellesse kuuluvad Lianne Saage-Vahuri järjepidevalt korraldatavad Betti Alveri luulepäevad gümnasistidele ning põhikooli õpilastele. Ja siin Jõgeval on kilbil luule. See on hariv, kirjandus- ja teatrikasvatus. Eesti keel. Siin vabalt luuakse ja räägitakse luuletajate tekstide abil sellest mis südamel.
Ajast kui olin koolipoiss siin laval, on meeles, kuidas õppisime tundma luuletajaid ja luulet. Ikka rohkem süvitsi, kui oleksime seda saanud teha tavatundides. Meie jaoks olid tähtsad sõnad, mõtted, rõhud, laused, ka tõlgendus. Me olime, saime seltskonnaks, kes ka praegu kokku saades tunneb ühist selgroogu. Inimesed, kellega on võimalik rääkida asjust, millest argielus muidu ei räägita.
Vaadates noori siin, näen samasugust maailma ja ruumi, väärtusskaalat. Võib ju juhtuda, et pärast kooli lõpetamist ei pruugi neist keegi luulet lugeda, aga neil on oma kogemus, millega selleni jõuda. Neil on lihtsam see tee üles leida. Lisaks muidugi esinemiskogemus, mis kulub mis tahes elukutse juures ära. Olen ka Liannele öelnud, et see, kes ma oma ütlemistelt olen, on Liblikapüüdja teene. Nii on.
Minu kuulumine Liblikapüüdjasse on see miski... Ma tean, mida sealt sain, ja ma ei taha seda kõva häälega välja öelda. See ongi luule. Ma noorena tegin kõvasti trenni ja võtsin ka luuletused ette. Mõju ja see, mis külge jääb, algab juhendajast, juhendajatest. Sellest, kes ukse avab. Mulle näidati maailma ehk läbi lukuaugu ja tahtsin – tahan siiamaani – sinna teisele poole ust. Ja siin nägid, kui palju oli säravaid silmi...
Seda festivali ei ole vaja mulle, ei ole vaja juhendajatele, isegi lastele – seda on eesti keelele vaja. Hirmsasti vaja, et köögikeelest saaks elutoakeel. Ma ei julge veel unistada salongikeelest, aga ühe sammukese, soovitatavalt poolteist võiks ju ülespoole astuda. See võiks olla eesmärk. Ehk siis – et oleks häbi rääkida lihtsalt pudrukaussi kõnetavat keelt. Lapsed tulevad ja, mis parata, ka kaovad, aga keel – see peaks kestma üle meie. Silmad peavad sinised olema, muidu ei saa. Ma ei ütleks, et see on pidu, see on omamoodi riitus siin. See on midagi taolist, mis ei kuulu vaidluse alla. “Kõik vanad pirnipuud on nutvad lesed...” – see on eesti keel. Meie enda keel.
