Näitlejat oli tõepoolest näha igal sammul. Nii põhi- kui ka kõrvalprogrammis oli mitmeid mono- või väikese trupiga lavastusi. Just monolavastused olidki sel aastal kõige muljetavaldavamad. Katariina Unt VAT Teatri lavastuses “Nisa” õigustas igati Anu Lambi valikut just näitlejale tähelepanu pöörata.

Unt suutis korilusühiskonnas elava Nisa loo eesti publikuni tuua suisa kartustäratava loomulikkusega. Etenduse lõpuks pigem väga lähedane kui võõras naiseks olemise lugu sai Undi keha abil enesele seltsiks ilmeka intonatsiooni, oivalise miimika ja tantsulise liikumise. “Nisa” on suurepärane näide, kui mitmetahuline võib olla näitleja panus lavastusse ja kui nüansirikas keel, mida ta räägib.

Samuti suutis Rakvere Teatri näitleja Lauri Kaldoja lavastuses “Lilled Algernonile” kogu publiku kahe vaatuse jagu enda kütkeis hoida festivali kõige ebamugavamas mängukohas. Athena keskuse pööningusaali kuumus, õhupuudus ja halb nähtavus (madala lae tõttu on publikutõus väike) ununesid niipea, kui Kaldoja hääle või pelgalt pilguga publiku poole pöördus.

Juba ammu ikoonilise tähendusega teose tegelane Charlie Gordon ärkas Kaldoja esituses laval ellu, tema areng erivajadustega rumalast noormehest üliintelligentse tegelaseni ja tagasi vaimupimedusse oli nähtav igas minutis. Kuigi tema kaaslane valge hiir Algernon jäi füüsiliselt vaid heledaks karvatupsuks Kaldoja taskus, suutis näitleja hiire oma täieõiguslikuks lavapartneriks mängida.

Ka teistes lavastustes oli antud võimalus mitmeteks monoloogideks, et publik saaks vaid ühele näitlejale keskenduda. Näiteks Tartu Uue Teatri lavastuses “Vanemuise biitlid” said eraldi sõna kõik neli näitlejat.

Kammerlikkus sobib edukalt märksõnaks ka sel aastal Eestis toimunud kolme naaberriiki ühendava Balti teatri festivali kohta. Kolme riigi viiest lavastusest kaks olid monolavastused. Kui Leedu riikliku draamateatri näitlejanna Birute Mar kandis üksi lavale loo eelmise sajandi ühest värvikamast Leedu teatritegelasest Unė Baye-Babickaitėst, siis Läti külalise Pilditeatri lastelavastuses “Luuleliblikas” toetas tantsijanna Elīna Breicet mitut pilli mängiv muusik Richards Zaļupe.

Lisaks toimusid teisipäevast reedeni igal õhtul aktsioonid, kus eri teatrite näitlejad astusid publiku ette kas üksi või mitmekesi, ikka ja ainult enda valitud või loodud tekstide, muusika ja liikumisega. See andis hea võimaluse näha, mis on meie näitlejate jaoks olulised teemad.

Näiteks võtsid noored näitlejad Henrik Kalmet ja Jörgen Liik humoorikas kavas “Batuudimees” luubi alla näitlejate ja teatritöötajate elu. Noormehed muretsesid muu hulgas Eesti teatris leviva uusseniilsuse ning näitlejate madalate palkade ja tööülesannete pärast. Koos kutsusid nad üles kõiki näitlejaid 19. oktoobril (mil üle Eesti etendub 17 lavastust) streikima ning nõudma endale õigust valida tehtavat tööd ja tunnustust juba tehtud töö eest.

Tahaks loota, et väljapakutud streigini siiski ei jõuta. Möödunud festival tõestas küllap väga paljudele näitlejate olulisust teatris ja ehk pani nende tööd piisavalt hindama, et teatrisaalid üle Eesti oleks igal õhtul sama pilgeni täis kui Tartus draamafestivali ajal.