Maalehe kujundaja ja filmisõber Mari Peterson kirjeldab elamust nii:

Väga head filmid on need, mida oled nõus korduvalt ja korduvalt vaatama, kuni lemmikkohad lõpuks pähe kulunud on. Aga kõige paremad filmid on need, pärast mida lahkud kinost — või teleri eest — nagu puuga pähe saanu ning mõtled, et no seda ma niipea küll teist korda vaadata ei suuda.

Vähemalt mitte enne, kui detailid on küll ununenud, kuid tagaajus pesitsev mälestus saadud emotsioonist on endiselt võimas. Küll aga käid kõigile teistele vastuvaidlemist mittesalliva tooniga pinda: “Sa PEAD seda filmi nägema!”.

“Parasiit” on just täpselt selline film.

Seda PEAB nägema. See on täiesti uskumatult pöörane lugu ja samas nii tuttavlikult eluline isegi hoolimata sellest, et kultuuriruum on ju hoopis teine. Ning on üsna kindel, et esmakordsel vaatajal käib iga natukese aja tagant peast läbi möte: “No nüüd see olukord küll enam absurdsemaks minna ei saa…”

Ja siis kohe läheb. Ja niimoodi lõpuni välja. Ja kui ühe süžeepöörde puhul luksud naerda, siis järgmisel hetkel tõmbad jalad tooli peale ja teed “õõõõõõõ…” ning kohe seejärel hakkad jälle itsitama. Kõik lihased on nüüd juba pidevalt võpatamisvalmis ja aeg-ajalt pead endale meelde tuletama, et hingata tuleb ju ka.

Soovitan.