Selles raamatus on kohti, millest Kivirähk saaks romaani.

Absoluutselt! Rahvameditsiin tervikuna on ju intrigeeriv teema, mis inimesi huvitab. Nagu ilm või poliitika. Esimesed ootused sellise raamatu puhul kipuvad olema loomulikult säherdused, et siin on nüüd arvukalt igasuguseid kasulikke näpunäiteid, kuidas ühest või teisest haigusest jagu saada või mida praktiseerida. Meie raamatuturg on selliseid esoteerikaraamatuid ja eneseabiõpikuid täis.

Kas aeg ise mitte ei tingi praegu esoteerikat? Mul tuleb küll meelde film “Keskea rõõmud”, milles ka imearsti juurde minnakse. Sügaval nõukogude ajal, poleks tohtinud vist kõnekski võtta...

1950.−1980. aastatel oli rahvameditsiini uurimine ka mitte just soositud tegevus. Aga siis, kui see film valmis sai, tegelikult juba võis. Nõukogude Liidus muutus rahvaarstide tegevus ametlikult legaalseks, sest Brežnev oli juba üle 80, ja käis kuuldavasti lõunapoolsetes liiduvabariikides rahvaravitsejate juures, et elujõudu ja tervist tagasi saada.

Samas “Keskea rõõmud” peegeldab väheke laiemalt ka tolle aja ühiskonna inimeste traagikat ja otsinguid millegi järele, mida nad isegi ei osanud täpselt sõnastada. Elu tundus kohati väga jabur ja võimalusi ennast teostada ei olnud just kuigi palju...

See lootus, et kusagil on keegi tark, teadja, nägija, kes suudab su elu mõtestada, annab sellele mingi suuna või sisu, uue kvaliteedi, see ootus on ülimalt inimlik.

Me oleme siin Eestis üsnagi harjunud, et ei surda enam haigustesse. Kui inimene sureb haigusse, on see just nagu arsti süü. Terve olemine on pigem normaalne.

Nõukogude ajal sõid kõik tõrkumata neid tablette, mis arst välja kirjutas, räägiti isegi, et aastal 2000 sööme me kõik toidu asemel mingeid tablette ja pulbreid nagu kosmosetoitu. See oli utoopia! Praegu aga on vastupidine liikumine – tagasi loodusliku juurde.

Aga eesti mehed lähevad ju järjest infarkti või insuldiga...

Selles raamatus on üks peatükk, kus ma kõnelen headest ja halbadest haigustest. Eestis on millegipärast üldiselt levinud hoiak, et mehel ei sobi haige olla. Tavaarusaama kohaselt mees ei tohi olla nõrk, ta peab olema tugev, terve ja töökas. Teatavas mõttes on see ka heroiseerimine, ta peab suutma taluda pinget.

Eesti kultuuris me üldse häbeneme hingega seotud haigusi, stressi, ülekoormust. Võib-olla on see seotud nõukogudeaegse totalitaarse ühiskonna psühhiaatriapraktikatega, kus sellel oli ka karistusasutuse funktsioon. See on stigmatiseerimine, ühiskonnast välja arvamine – sa pead olema vaimselt terve kõige kiuste. Sa pead teenima raha, suutma kohaneda muutustega. Eesti mees ju ei nuta, ta ei avalda oma tundeid.

Avalehele
11 Kommentaari
Loe veel: