Esimene pilt Jänedal

On 2011. aasta suvi, 1. juuni. Projektiteatris R.A.A.A.M. esietendub Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis” – lavastab Hendrik Toompere, kujundab Ervin Õunapuu, Jänedal Pullitallis. Selle etenduse vaheajal tutvustab R.A.A.A.M.i produtsent Märt Meos mulle noort džigitti, lavastaja Marat Gatsalovit. Naljakas on nii kirjutada, aga põgusast hetkest on meeles noore mehe silmad. Kutsusin tookord Marati ja Märdi Rae­lasse külla, oma aeda, et teatrist kõnelda. Nad ei tulnud.

Just sel ajal tegi Marat proove Eesti näitlejatega Viinistus, kus juuli lõpus esietendus Anna Jablonskaja näidend “Tühermaa”. Pärast seda esietendust kutsusin Marati veel kord endale külla ja kuulsin, et ta päeva pärast sõidab hoopis Novosibirski teatrisse Globus lavastama Ameerika näitekirjaniku Tracy Lettsi näidendit “Augustikuu”.

Mäletan, et imestasin. Meil draamateatris seda näidendit juba mängiti menukalt. Priit Pedajas lavastas ja Ita Ever mängib seal imerollis. Imestasin, sest olin selleks ajaks lugenud, kuidas Marat Gatsalov lavastab vaid uut dramaturgiat ja on Venemaal tuntud kui lavastaja, kes ehmatab oma eksperimentaalsusega. (“Tühermaa” oli just selline.) Samas Lettsi näidend, mis Novosibirski teatris kannab nime “August. Osage’i krahvkond”, on kirjutatud 2007. aastal (võitis 2008 Pulitzeri preemia). Maratiga kaasas käiva sildi alla – lavastab ainult uut dramaturgiat – ta seega siiski mahub...

Teine pilt Viinistul

Alles nüüd, kui Marat Gatsalov Moskvas Kuldse Maski lavastajapreemia sai, tuli toonane mõttekäik mulle meelde, sest just seekordne Novosibirski lavastus, mille proovidesse ta Eestist kiirustas, oli nüüd preemia põhjuseks.

Kes seda tookord Viinistus teada võis. Seal oli “Tühermaa” esietenduse pidu, sellest hoolimata Maratiga teatrist rääkisime. Mäletan, kuidas ta kiitis me näitlejaid, Elina Reinoldit, Margus Prangelit, Raimo Passi... Ütles, et nad jagasid tema valu. Küsisin tookord, mis teemad Vene teatris õhus on.